Mõnusad argipäevad

Vedas! Meie lockdown piirduski vaid 5 päevaga, sest meie piirkonnas rohkem positiivseid juhtumeid ei tulnud. Perth ja selle lähiümbrus olid veel nädala jagu lockdownis koos maskikandmise kohustusega, aga pärast seda läks ka seal kõik normaalseks tagasi. Nüüd on suurem kohustus kasutada äppi oma liikumise jäädvustamiseks (väike vandenõuteoreetik minus on natuke häiritud sellest, aga parem oma liikumisi jälgida kui terve (osa)riik lukku jälle panna). 

Muus osas on elu täitsa tavaline jälle. Käin viis päeva nädalas tööl, vahel püüan natuke surfamas käia. Pärast lockdowni käisime Valentine’iga korra Perthis, sain Arno ja Michaeliga kokku. Ilmad olid kuumad, käisime põhimõtteliselt lihtsalt söömas, linna peal jalutamas ja poodides natuke. Ühel vabal esmaspäeval käisime töökaaslastega Fishbone’i veinimõisas lõunal ja õhtul hostelikaaslastega pastat söömas. Tegemisi ja toimetamisi on olnud rohkem. 

Kui jaanuari lõpus minu ja Arno sünnipäeva lõunal käisime, otsustas Michael, et talle siin Dunsboroughs meeldib ja tuleb ka siia elama mõneks ajaks. Nüüd ta ongi siin, elab minuga samas hostelis, käib seal restoranis tööl, kus lõunal käisime ja naudib elu. 1. märtsil tähistasime ka tema sünnipäeva, Meelup farmis jälle, päev varem käisime Aravina veinimõisas pitsat söömas ja muusikat kuulamas. Hiljem väisasime veel mingit kunstifestivali Dunsboroughs, kus müüdi jäätist ja suhkruvatti, bänd mängis ja tundus, et kogu linn oli kohal. Ahjaa, esimest korda pärast 2019/2020 aastavahetust nägin ka ilutulestikku. Täitsa ilus oli. Hästi tore olnud olnud. Kuna Michael on aktiivse eluviisiga ning pigem ei viitsi hostelis pidevalt istud ja õlut juua, siis on mul lõpuks ometi seltsiline, kes on nõus surfama minema nendesse väikestesse lainetesse, kus päris surfarid veel märjakski ei saa. 

Õites Aravina

Muusikat nautimas

Miriam, Natalie, Michael ja mina Aravinas pitsal ja veinil

Michaeli sünnipäeva tähistamas

Samiga

Vaade Eagle Bay pruulikojast

Ühe korra käisin hollandlastega ühes suuremate lainetaga rannas, aga see oli minu jaoks ikka liig, mis liig. Surfamise proovimisest loobusin juba liivale minnes (kuigi nad ikka julgustavalt kutsusid mind kaasa), aga ma mõtlesin, et see surf oli ikka liiga suur mu jaoks. Käisin siis omapäi kaldal hulpimas, et end lauda ja kalipsot proovida. Esimese 5 minutiga viisid lained mu vette mindud kohast eemale kivide vahele. Oli natuke hirmus ja raske, aga sain tagasi ikka. Siis otsustasin natuke puhata ja veelkord proovima minna, siis läksin kaugemale ja jälle viisid lained mind kividele (rannaga paralleelselt). Seekord oli aga hirmsam ja ohtlikum kuna olin suuremate lainete vahel ja kivine… natuke lolli olukorda olin end pannud ja tegelikult oleks väga halvasti võinud minna. Õnneks võetud surfitunnid tulid abiks ja suutsin lainete alla sukelduda ja välja saada lõpuks ikkagi. Kaldale jõudsin küll hingetuna. Viis minutit hiljem tuli üks hollandlanna välja, nuttis. Ka tema jäi samas kohas lainete ja kivide vahele, õnneks sai ka tema välja, aga olime ilmselt mõlemad targemad selle päeva lõpuks. Rannast ära läksin ja vett vaatasin, siis mõtlesin endamisi, et kuidas ma üldse sinna minna julgesin, need lained tundusid üüratud mu jaoks. 

Kui surfaritel on pidupäev

Smith's Beach

Kisub tormiseks

Rannal sõpru oodates

Michaeliga oleme aga kaks korda käinud valge vahu peal harjutamas. Olen väga rõõmus olnud, et viimaks ometi saan omapäi vette. Õnnestub ka laineid püüda, aga püsti ma oma surfilaua peal veel ei saa. Minu laud on palju väiksem ja teisest materjalist kui surfitunnis kasutatav ja sellega tasakaalu saavutada on märksa keerulisem. Samas vees manööverdada on minu lauaga palju lihtsam. Kui reede hommikul jälle Smith beachile läksime, siis olid surfamise olud segased ja mõtlesime, et lähme lihtsalt vaatama, et kuidas on ja kas on midagi teha. Vees olid veel mõned inimesed ja minu jaoks oli laineid küll. Natuke rasked olud olid, sest tuule suund polnud parim, aga lõbu oli laialt. Kuna läksime pigem hilja, siis kaua olla ei saanud, sest pidin lõunaks tööle minema. Tulin veest rõõmsalt välja ja asusime auto poole teele. Märkasin aga, et ka teised surfarid (meid polnud palju selle koha peal), tulid veest välja ja kõik vaatasid vee poole. Ütlesin Michaelile, et ma arvan, et nad nägid „midagi“. Küsisime siis ja tuligi välja, et kaks surfarit nägid umbes 2 meetrist haid nendest viie meetri kaugusel. Liigiks arvati olevat Bronze whaler, mis ei ole inimese jaoks kõige ohtlikum. Aga ikkagi… minust oli see hai ikka tükk maad kaugemal olnud, aga… ma ei tea kui lähedal või kaugel üks hai olla võiks. 

Hetk enne laua liivas pidurdumist ja minu kui libeda hülge laualt liivale liuglemist

Väsinult aga rõõmsalt veest väljas

Praegu olen aga mõnusalt elu nautinud ja hästi tore on olnud.