Angiin II ja Phillip Island

Nonii. Viimased paar nädalat ei ole olnud lihtsate killast. Kui olin angiinist terveks saanud, tähistasin oma sünnipäeva – käisime Chloega natuke peol. Melbourne’i oli tabanud järjekordne kuumalaine ja väljas oli nii 1. kui 2. veebruaril üle 40 kraadi sooja. Võib ette kujutada, mis tunne on sellest kuumast näiteks konditsioneeritud külma rongi või kaubanduskeskusesse astuda… Eriti just haige olnuna. Katsin end küll kinni, aga 3. veebruari öösel olin jälle kurguvalus ja palavikus. Kordus eelmisel nädalal kogetu, õnneks sain hommikul ülemusele sõnumi saata ja öelda, et olen haige. Kuristamiseks mõeldud rohi sel korral aga ei mõjunud ja tundsin end ikka jube nõrgalt. Pärastlõunal, kui Chloe ka ärkas, võtsin ühe palavikualandaja ja ütlesin Chloele, et lähme kuskil tunni aja pärast arsti juurde – palusin ta kaasa, sest tundsin, et kui üksinda minema pean, siis kas minestan või lähen endast välja ja hakkan nutma. Nii hale oli olla. Arsti juures mõõdeti pärast rohtude võtmist palavik 37,4 ning kirjutati antibiootikumid 10-ks päevaks. Tulin tagasi hostelisse ja hakkasin antibiootikume võtma. Angiin andis alla ja paari päevaga hakkas parem. Seejärel rabas mind jalust veel üks viirus, mis natuke köhima ajab. Sellest viirustest olen nüüd u 10 päeva hiljem ka lahti saamas. Aga võib ette kujutada mu kurnatust ja musta meelt.

Töö juures on ülemuste ja minu vahelt mingi must kass natuke läbi jooksnud ja ma ei saa päris täpselt aru, mis toimub. Tööd õnneks ikka veel on. Olen selles restoranis oldud kahe kuu jooksul näinud, kuidas need, kellega pahuksisse minnakse, lihtsalt välja „puksitakse“… Aga elame ja näeme. Olen märtsis niikuinii siit Melbournest edasi minemas, aga ei tahaks seda teha mingi tüli tulemusena…

Vaade restoranist linna poole on endiselt ilus

Nüüd natuke ka toredamatel teemadel.  12.-13. veebruar olid mul vabad päevad. Tahtsin nii väga midagi teha, aga 12. veebruaril olin ikka üsna läbi oma haigustest ja suurt midagi ette ei võtnud. Magasin hommikul pikemalt, pärastlõunal lasin oma telefoni ekraani ja aku ära vahetada ning õhtul käisin ööturul. Ööturg toimub suvel igal kolmapäeval. Seal müüakse natuke riideid ja ehteid ja muud pudi-padi ning hästi palju erinevate riikide nö tänavatoitu. Ilm oli ilus ja rahvast oli meeletult. Käisin letid läbi ja ostsin endale paellat, mis ei olnud just kõige maitsvam, kuulasin natuke muusikuid ja tulin hostelisse tagasi. Hostelis küsisin oma toanaabrilt Kitilt, kas ta Phillip Islandil on käinud ja kui ei ole, kas tahaks minna. Ta oli nõus.

Ööturg õhtusel ajal

Ööturu külastajad

Kitti nõusolek tähendas seda, et ma pidin auto rentima – tegema midagi, mida ma pole kunagi teinud. Ahjaa. Enne olin päeval veel Facebooki postituse teinud, kus kirjutasin, kas keegi on äkki minemas ja võtaks minu ka kaasa – jagame kulusid jne. Sain oma postituse peale päris mitu sõbrakutset ja kirjutist (tõenäoliselt) India ja Pakistani noormeestelt. Nagu oleks Tinderit kasutama hakanud… Lisaks kirjutas mulle ka üks noor sakslanna, kes ütles, et ta tahaks ka minna, aga pole autot. Sakslannaga otsustasin ühendust võtta. Nii siis juhtuski, et rentisin esimest korda elus auto ja läksime Kiti, Annika ja Saraga (veel üks noor sakslanna minu toast) Phillip Islandile. Hommikul oli meel üsna mõru, sest köha tõttu ei olnud ma hästi magada saanud ja eesolev sõidupäev tegi ärevaks. Suures linnas rendiautoga vasakul pool teed sõita… On lihtsamaid asju olnud.

Igatahes, hommikul, väikse hilinemisega, asusime autorendi poole teele. Kitt võttis ka load igaks juhuks kaasa, kui minu omi äkki ei aktsepteerita. Autoks ostus Hyundai Kone, väike SUV (linnamaastur?), rent läks 98 dollarit (midagi ka head selles, et olen juba vanem – auto rentimine on soodsam), minu load sobisid, maksin rendiraha (ja 400 dollarit tagatisraha), saime võtmed ja läksime parklasse autot otsima. Pakkisime end autosse, Kitt istus ette minu kõrvale, sest ta on inglane (harjunud vasakul pool teed sõitma) ja mina rooli. Asusime teele ning edasine sõit kulges siis assistent Kiti toel – nii tore, et just selline nimi, nagu Knight Rideri filmi oleks sattunud 😊.

Parklast välja sõites oleksin autol peaaegu vasaku külje maha sõitnud, sest hoolimata asjaolust, et auto rool ja mina paremal pool olime, ei tunnetanud ma, et ülejäänud auto minust vasakul on… Saime parklast siiski välja ja teele. Melbournest välja sõites aitas Kitt liiklust jälgida ning kui liialt vasakule tee serva vajusin, tuletas meelde, et paremale poole hoiaksin. Kui pärast esimest peatust ühes tanklas jälle rooli istusin, siis tundsin end juba päris hästi. Mingi hetk ütles ka Kitt, et näha on, et ma tunnen end kindlamalt. Auto oli mõnus ja sõita oli hea. Ja mis peamine – linnast välja saada oli imeline.

Rada mööda rannikut

Phillip Islandil käiakse pingviine vaatamas. Nimelt tulevad pingviinid pärast päikeseloojangut ja päevast söögiretke ööseks rannale. Ja neid pingviine on seal sadu – päev enne meid oli veest välja tulnud üle 700 pingiviini. Meie jõudsime saarele kuskil poole ühe paiku (sõitsime sinna umbes 2 tundi), peatusime ühel rannal, käisime mööda kallast/rannikut natuke jalutamas, seal oli mingi kivimoodustis, milleni läksid väiksed rajakesed. Veetsime seal jalutades umbes paar tunnikest – ilm oli soe ja päikseline, aga väga tuuline. Hingasin kogu südamest seda soolast õhku oma kopsudesse, sest olin veendunud, et see teeb mind terveks. Vees olid erinevad surfarid – purjelauaga, lainelauaga ja lohega. Imeilus rand. Kui retked peetud, läksime Cowesi linnakesse kala ja kartuleid sööma. Pärast sööki jälle ühele rannakesele. See rand oli ilma laineteta ja rahuliku veega. Kitt otsustas ühe suure kivi varjus silma looja lasta, Sara luges raamatut ning mina ja Annika läksime natukeseks ujuma. Vesi oli jällegi külm, umbes nagu kodus (ilmselt u 20 kraadi), aga ma olin jällegi veendunud, et see soolane vesi teeb mind terveks. Pärast ujumist jalutasin mööda randa ja mõtlesin, et ikka nii tore, et otsustasin Austraaliasse tulla. Päev looduses ja linnast eemal oli ikka ülimalt mõnus.

Võrratu rand

Kõndisime kõige parempoolse kivinukini (ja selle peale) 

Eemalt paistnud kivinukil 

Rahuliku veega rand 

Annika ja Kitt 

Sara

Pärast uinakuid ja ujumisi oli kell viimaks sinna maale jõudnud, et suundusime pingviinide paraadile. Sõitsime jälle teisele poole saart, parkisime auto ning suundusime pingviinide paraadi külastuskeskusesse. Pilet pingviinide juurde maksis 26 dollarit ning kuna pingviinid tulevad päriselt alles pärast päikeseloojangut, oli meil siiski veel mõnda aega vaja oodata. Pingviinid pidid hinnanguliselt kell 20:45 jõudma. Tund enne seda lasti inimesed alale sisse. Vaatepilt oli ootamatu. Algul jalutasime mööda laudteid rannale, mis oli nagu teatrilava koos pikkade pinkidega. Istusime maha ja ootasime veel tunnikese. Meiega rääkis pargivalvur Tom, kes luges sõnad peale, et keegi ei tohi pilti teha (pingviine häirib valgus, mida kaamerad tekitavad) ja rääkis natuke sellest keskusest. Lisaks mängiti lindilt ka hiinakeelseid käske ja keelde. Mõni minut enne üheksat nägime esimest nelja pingviini liivale astumas. See oli kõige ägedam hetk – päriselt tulidki neli pingviini veest välja hakkasid ettevaatlikult üle liiva kõndima, et taimede vahel end turvalisemalt tundes, kodu poole teele asuda. Peagi nägime siin ja seal pool randa veel väikseid gruppe pingviine, nad tulid alati mitmekeski, kõige suurem grupp, mida mina nägin, oli 7 liikmeline. Ilmselt vaatasime neid seal teatrilaval umbes 20 minutit misjärel asusime mööda laudteed tagasi auto poole teele. Laudteede kõrval nägime veel pingviine, palju lähemalt, kes kõik oma kodu poole kõndisid. Kaugemale kõndijad pidid vist umbes 1,5 kilomeetri kaugusele minema, et hommikul tagasi tulla ja jälle ookeanisse toituma minna. Kuskil kümne paiku õhtul istusime autosse ja asusime Melbourne’i poole tagasiteele. Linna jõudsime umbes 00.30, tankisime paagi täis ja viisime auto parklasse ning läksime jala hostelisse tagasi. Tore päev oli. Kuna pingviinidest pilte teha ei tohtinud (ja ausalt öeldes telefonidega pildistades seal midagi näha niikuinii poleks olnud), siis oma pilte mul pole. Fotosid pingviinide paraadist saab vaadata siit https://penguins.org.au/photo-gallery/.

Teatrilava pingviinide paraadile

Siit hakkasid pingviinid välja tulema

Sedasi siis seekord. Ookeani ääres ja seal ujumine mõjuski mulle hästi. Hommikul ärkasin hoopis parema enesetundega ja köha on praktiliselt kadunud! Käin vaikselt tööl edasi (vähemalt kuniks lastakse) ja eks siis vaatab, mis Austraalia mulle toob.

Kas sa „nõukaaega“ mäletad?

Minu jaoks on juba väiksest saati olnud ajal eriline tähendus – juba üpris noorena tajusin, et aeg möödub liialt kiiresti. Nii ma võisin kuskil 12-13 aastaselt endast täiesti välja minna, sest ma polnud oma elus veel midagi saavutanud. Samas keskkooliaeg tundus mulle üsna pikk, magistriõpingud möödusid jälle pigem kiiresti. Eks kõik ole suhteline, aga elades seda praegust elu, kus olen jätnud „normaalse“ elu korraks maha ja elan päev korraga, täpsem oleks öelda, nädal korraga (siin käib palgaarvestus ja sellest tulenevalt ka plaanipidamine nädala kaupa), siis vahel ikka juurdlen selle üle, kas olen selleks ehk liiga vana. Vestlustest nooremate backpackeritega olen aru saanud, et see vanuse teema on kinni peamiselt siiski minu peas. Üldiselt on kõik täitsa okei, aga siis ma kuskil jutu sees ütlen jälle: „…siis kui ma eelmine kord Austraalias käisin… kaua aega tagasi…“ ja keegi küsib seepeale, et millal see siis oli? Vastuse peale 2008, vaadatakse mind imestunud pilgul ja ükskord jätkus vestlus järgmiselt: „oi… ma olin siis 10 aastane“, üks teine oli 13 aastane... Mis peale ma naeratasin ujedalt ja sain järgmise küsimuse osaliseks: „Mis aastal sa sündisid?“. Hahaa… Kui ütlesin, et 1988, siis muiati natuke. Millegi peale lisasin veel, et Eesti oli siis veel osa Nõukogude Liidust. Seepeale küsiti, kas mäletan seda aega veel? Kui küsimus küsitud, saadi küll üsna kiiresti aru, et ilmselt ma seda aega väga palju mäletada ei saa, aga mõttekäik jääb… Ja tõele au andes lõppes vestlus selliselt, et küsimuse küsija ütles, et sellepärast ongi äge hostelis olla, et kohtab nii erinevas vanuses inimesi. Võrreldes 2008. aastaga tundub mulle, et backpackerid on nooremaks läinud. Praegu tundub, et selline keskmine backpacker on 23-24 aastat vana, võimalik, et see on vaid siin hostelis nii ja mujal on elu teistsugune. Kui see nostalgiline 2008. aasta oli, siis meie punt tundus teistega võrreldes ikka pigem väga noor. Paljud olid 30. eluaasta alla ja meie üle imestati, et kuidas meid nii noorelt kodust välja lasti (olime just 20 saanud). Aga eks ajad muutuvadki.

Suurt midagi mul siin endiselt toimunud pole. Juurdlen elu üle ja käin tasapisi tööl ning vahel kuulan ja vaatan tänavakunstnikke (midagi, mis mulle selle linna juures väga meeldib!).  Ühel hommikul käisin Melbourne’i free touril, mis toimib nii nagu Edinburghiski- tipi andmisel. Õnnetuseks olin ma aga ainuke ekskursioonist huvitunu ning kogu ringkäik (u 2,5h) oli selle tõttu pisut ebamugav. Kindlasti on inimesi, kes oleksid seda olukorda väga nautinud, aga ma oleksin väikest gruppi eelistanud. Mul ei olnud nii palju küsimusi varuks kui tervel grupil olnud oleks… ja nii me siis vahepeal kõndisime piinlikkus vaikuses. Aga sain linna ajaloo ja praeguse kohvikukultuuri kohta üht-teist rohkem teada ning saan nüüd Austraaliast ja kohalikest inimestest pisut paremini aru.

Modernsed klaasist tornid ja vanad kirikud

Paar päeva oli Melbourne jälle väga paksult suitsune, nüüd on see jälle kadunud. Suitsune linn sai puhtamaks pärast vihmasadu. Sadanud vihm oli omakorda punane – kas liiva või tuha tõttu, ei ole ma lõpuni aru saanudki, aga pärast vihmas kõndimist oli mu must seljakott punakaspruun, tänavatel olid punakaspruunid lombid ja autod nägid väga räpased välja. Temperatuur on siin minu jaoks üsna paras olnud (naersime ühe rootslasega, et hea kodune suveilm), aga kohalikele on suvi külm (ning kodus soe talv). Ilm on sassis.

Suitsune

Suitsused vaated

Kott pärast vihmasadu

Praegu toimub Melbournes Australian Open. Ma küll just väga suur spordisõber ei ole, aga kuna see on selline suur üritus, tekkis tunne, et äkki võiks väisama minna… Eestlasedki ju võistlustules. Esialgselt pileteid kontrollides tundus see ikkagi liiga kallis (150 dollarit), aga ühe kolleegi juhendamisel (kes on suur tennisefänn), leidsin ikkagi normaalse hinnaga piletid ja otsustasin minna. Saatus või juhus? mängis mulle kätte ka vaba esmaspäeva hommiku – tööl oli vaikne päev tulemas ning mulle pakuti vaba hommikut, mille otsustasin vastu võtta, mil mängis ka Anett Kontaveit! Sain oma silmaga tema mängu vaadata ja kaasa elada. Kuna see oli ilmselt esimene kord kui ma teadlikult tennist vaatasin, siis esialgu ei saanud ma reeglitest väga aru, aga kuskil poole tunniga oli juba toimuv piisavalt selge, et pingelisele mängule kaasa elada! Suur oli mu rõõm kui eestlane võitis! Enamus publikut elas minu hinnangul küll pigem noorele poolakale kaasa, aga võit oli aus! Australian Open ise oli nagu meie laulupidu – heatujulised austraallased, pirukad kotis, suundusid turniiri aladele, kus mängiti muusikat, müüdi festivali toitu ja jooki, vahele vaadati tennist. Selline mõnus rahvapidu. Korralduslikult ka meeldis mulle ja jäi hea mulje – inimesed, kes seal töötasid, olid lõpuni välja väga sõbralikud ja abivalmid, tegid nalja ja olid muidu rõõmsad ja kohale sai sõita tasuta trammiga (tagasi tulin küll jala kuna tramm oli sinna sõites puupüsti täis). Kokkuvõttes jäin igati rahule, et otsustasin minna.

Anett Kontaveit vs Iga Swiatek

Mäng käib!

Varjualused, söögi- ja joogikohad

Turist Australian Openil

Pärast Australian Openil käimist kiirustasin tööle, kus tundsin end jube väsinult, pea valutas ja lihased hakkasid vaikselt valutama. Õhtul koju jõudes sain aru, et olen haigeks jäämas. Käisin kuuma dušši all ja läksin kiirelt magama. Hommikuks olin „vanas heas angiinis“… Püüdsin ebaõnnestunult kolleege kätte saada, et keegi minu asemel tööle läheks… kuna see ei õnnestunud, käisin läbi apteegist, kust anti mingit kurgu kuristamise vedelikku ja lootust, et ehk on tegemist viirusliku angiiniga ja saan kuristamise ja paari päeva puhkusega haigusest jagu. Ma lootus oli küll õhuke, aga võtsin rohu ja asusin töö poole teele. Poolel teel helistas mulle mu kolleeg ja ütles, et ta magas ja ärkas alles nüüd, aga võib minu asemel tööle minna. Tänasin teda, astusin rongist maha ja suundusin tagasi hostelisse. Otse voodisse ja magama. Ärkasin paaril korral, kell üheksa õhtul natuke pikemalt – sõin, tegin teed ja läksin magama tagasi. Ärkasin öösel paar korda küll üles, aga magasin sisuliselt hommikul kümneni. Pärast hommikusööki olin natuke ärkvel ja vaatasin paar filmi ja kuskil 4-5 ajal õhtul magasin veel paar tundi. Kurguvalu on sisuliselt läinud, väikest palavikku vahelduva eduga veel tunnen, aga üldiselt on enesetunne hea. Hea meel, et haigus taandub. Homme on plaaniline vaba päev ja saan veel jõudu koguda.

Rohkem jälle polegi. Käin rutiinselt tööl, haigeks jäämine võtab natuke hoogu maha, aga muidu pole viga.

Aasta uus ja suitsune Melbourne

Ongi kogu pühadetrall möödas ja käes uus aasta. Aastavahetusel olin tööl, kell 12 kogunesid kõik, nii külalised kui töötajad, restorani terrassile Melbourne’i kohal sähvivat ilutulestikku vaatama. Boss avas töötajate tarbeks ka ühe vahuveini ja nii me siis lõime klaase kokku ja vaatasime sähvivat taevast. Siin on ilutulestiku laskmine linna poolt korraldatud ning igaüks pauku teha ei tohi. Mulle see lähenemine meeldib. Kui ilutulestik 10 minutiga läbi sai, suunati külalised kiiremas korras välja, meie haarasime lapid kätte ning koristasime ja valmistasime hommikuks võimalikult palju ette, sest kell 11 tuli juba tagasi tööl olla ja kliente vastu võtta. 1. jaanuaril olime avatud vaid lõunavahetuse ja õhtu oli seega vaba.

Kui kunagi aastaid tagasi mamps mind Mustlasse aastavahetuse peole sõidutas, ütles ta mulle, et seda, mida sa teed vana-aasta õhtul, teed sa terve uue aasta. Tol korral mõtles ta siis naljaga, et sõidutab mind terve aasta ringi. Aga sellest saati olen ikka igal aastavahetusel mõelnud, et mida see õhtu siis minu eesootava aasta kohta ütleb. Võimalusi on palju, tõlgendamise küsimus ilmselt –  teen palju tööd? Olen eemal? Kardan ülemust? Täidan unistusi? Elan välismaal? Kohtun uute inimestega? Õpin uusi asju? Mõtlen elu üle?

Tere tulemast 2020

Staffi lõunasöök

Uuest aastast on ka Chloe’i minuga koos tööl, tema on baaris ja mina ettekandja. On naljakas mõelda, et saime Norras koos töötades tuttavaks ja nüüd oleme teisel pool maakera ja töötame jälle koos. Restoran on oma olemuselt ja asukohalt Posteni sarnane… Kruiisilaevade asemel mööduvad meist aga üüratult suured kaubalaevad.

Melbourne'i sild ja mäekõrgune laev

Paaril päeval olen ka mina baaris saanud olla, mis mulle iseenesest on meeldinud, õpin uusi asju (ma ei ole just eriline kokteilimeister) ja töö suhtes ka suurem vaheldus. 1. jaanuaril olingi esimest korda siis baaris ja pidin vahuveini avama. Ma olen oma elus ikka päris mitu kihisevat pudelit avama pidanud ja erilisi probleeme pole ette tulnud. Sel korral aga, nagu kiuste, kui olin esimest korda baaris, lendas pudelil kork suure pauguga vastu lage. Küll ma mõtlesin, et mida Boss ütleb, aga muigas ja ütles „watch out with that“… filipiinlane seisis teisel pool baariletti ja ütles vaiksel häälel „happy new year!“. Olukord lahenes õnneks koomiliselt ja ma olen edaspidi veel ettevaatlikum nende pudelitega.

Kuna olen nüüd Melbournes juba sisuliselt kuu aega olnud, püüan oma vabade päevadega midagi ette võtta. Noh, et ei passiks siin kesklinnas koguaeg. Eelmine nädal otsustasin minna St. Kildasse, kus on rand. Kohalikud küll ütlevad, et see on päris kole rand ja eriti väärt see midagi pole, aga otsustasin oma silmaga üle kaeda. No ja mis ma nägin? Tavaline rand. Vesi on sinine ja jahedavõitu, umbes nagu kodus, täitsa kena ja mõnus. Üks Eesti blogija kirjutas kuskil, et St. Kilda rand on nagu Pirita rand ja teised Austraalia rannad on nagu paradiisirannad. Hea võrdlus minu meelest ja olles ka ise mõlemat kogeda saanud, siis nõustun. Pärast suplust ja jalutuskäiku leidsin ka St. Kilda peatänavad, kus asuvad kõik restoranid, baarid ja poed. Käisingi siis söömas ja vaatasin neis poodides ringi – seal on toredad hipipoed, kus müüakse igasuguseid kilinaid ja kolinaid. Leidsin sealt ka Chloe’le sünnipäevakingi ja endale kõrvarõngad. St. Kildast võib mind ilmselt ka edaspidi leida. Mulle meeldib sealne rütm ja elustiil, mis on ranna kujundatud. Pargid, sportimine, koerad, hipid, trummarid, päikeseloojangud… Mõnus.

Ilus vesi ja Melbourne

Õhtu

Täitsa elus ja terve

Kui päike loojub

Nii eelmisel nädalal kui ka täna musitseerisid St. Kilda rannas trummarid. Ilmselt on neil omavahel kokkulepitud, et kohtuvad õhtuti seal kindlas kohas ja igaüks tuleb oma instrumendiga. Põhiliselt on trummid, aga nägin ka kitarri, mingeid kõristeid ja didgeridood. Kui eelmine nädal oli õhtuks ilm natuke külm ja tuuline, siis täna oli ka kella seitsme ajal õhtul 30 kraadi sooja ja rand tihkelt rahvast täis ning ka trummimängu jälgijaid omajagu palju. Eriti toredaks läks siis kui tulid Hare Krishnad oma lauluga ning palusid vihma. Sujuvalt trummarid ja Hare Krishnad liitusid ning sooviti ühiselt vihma.

Melbourne'is on väga palju tänavamuusikuid. Sain hiljuti teada, et igaüks ei tohigi tänaval muusikat või muud kunsti teha, selleks peab linnalt loa saama. Õnneks on neid loa saanud inimesi päris palju ja nii saabki praktiliselt iga päev mõnda artisti kuulata ja näha. Mõni meeldib vähem, mõni rohkem, aga tihtipeale ikkagi peatun ja kuulan mõne loo ning vahel teen ka väikse annetuse nende töö eest. Linnatänavad on siin täis kontraste –  kui heal õhtul on kuulda meeldivat muusikat, võib samast kõrvalt leida kodutu tänaval magamas või ringi kõndimas, kes selgema, kes hullumeelsema olemisega, samas on tänavad ääristatud lõputute restoranide ja elunautlejatega.

Eelmine nädal kui õhtusesse vahetusse tööle suundusin, veetsin oma hommiku kuidagi selliselt, et enne kella nelja hostelist välja ei jõudnudki. Kuna me tuba ei ole just kõige suurema ja valgema aknaga luksussviit, siis ma ei teadnud midagi õuesolevast ilmast või muust toimuvast. Astusin siis kell neli tänavale ja õhk oli hall. Päike küll paistis, aga läbi lõhnatu suitsu. Tulekahjude suits oli 300 kilomeetri kauguselt Melbourne’i jõudnud. Kuna mul ei olnud toimuvast õrna aimugi, ehmusin ikkagi natuke ära. Mõni inimene käis maskiga, aga üldiselt käitusid kõik nii nagu ikka. Hakkasin kiirelt Googeldama, kirjutasin Taunole, kes juba ammu selle suitsuga harjunud on, ning rahunesin maha. Sain teada, kuidas käituda kui end halvasti tundma peaksin ning suures plaanis ei tohikski selle suitsuga eriti midagi tunda. Kui tööle jõudsin, siis oli näha, kuidas kesklinn kõik suitsu sees oli. Suits oli muidugi igal pool. Hommikuks oli vist tuule suund muutunud, sest suitsu enam näha polnud. Paar päeva hiljem läks ilm tükk maad jahedamaks ning hakkas sadama. Sadanud vihm tõi tulekahjudele natuke leevendust ja lõi õhu klaarimaks (mõne allika põhjal küll tegi väike vihm tulekahjudega võitlemise veelgi raskemaks, sest päästjad ei saanud enam nii lihtsalt ringi liikuda).

Hall õhk

Pilvelõhkujate tipud ei paista 

Ilus ilm, aga kesklinna tornid ei paista läbi suitsu

Uut elukohta ja jalgratast endale leidnud pole ja ma ei teagi, kas leian (kas otsin?). Käisin ühte jagatud maja vaatamas, aga see oli liiga kallis ja tuba väike ning pime. Silma hakkas ka üks majakaaslane, kelle taolisega eelmise korra Austraalia kogemusele toetudes, ma maja/korterit jagada ei soovi… Rohkem tube vaatamas käinud polegi. Ma ei tea, kas olen jõudnud mingisugusesse mugavustsooni või vastupidi, juhib mind hirm, et äkki kaotan töö ja siis pole mõtet seal linnaosas endale tuba üürida. Ei oska öelda...

Hosteli elu on nii ja naa. Olen keskmisest külalisest ikkagi nõksa vanem ja nende meelelahutus ei ole ilmtingimata minu meelelahutus. Peaaegu igaõhtused joogimängud mulle huvi ei paku ja tavalisi vestluseid nagu väga ei teki nende inimestega. Loomulikult on mõned erandid ja siis on kohe tore ja huvitav jälle.

Eile käisime Chloe’i ja ühe rootslasega Fitzroy linnaosas ühes hipsterite baaris live-muusikat kuulamas/vaatamas. Oli huvitav kogemus… Telliskivi hipsterid jäävad kaugele maha võrreldes sellega, mida me seal nägime. Igatahes oli see hea vaheldus igapäevasele hostelis istumisele.

Bänd ja fotograaf

Midagi muud rohkem polegi, praegu on selline etapp, kus elan suhteliselt üksluist elu, käin lihtsalt tööl, et natuke raha kõrvale panna ja püüan välja mõelda, mida edasi teha. Enne aga edasi ei lähe ja suuri muudatusi ei tee kui pangakontole piisavalt vahendeid kogunenud on.  

Minu esimene neli

Kui ma Pikasillas koolis käisin, õppisin ma täitsa hästi. Minu esimene neli tunnistusel oli aga juba kuskil 4. klassi paiku ja selleks oli kirjatehnika. Kirjatehnika on mul endiselt 4, kui mitte 3 või 3-. Kipun ikka ütlema, et mu käekiri on nagu 3. klassi poisil. Kui püüan ilusasti kirjutada, siis on nagu püüdlikul 3. klassi poisil. Siiani ei ole see mul erilisi takistusi elus ette visanud, aga nüüd on lood teised. Nimelt on lugu selline, et pean tööl tellimused paberile kirjutama ja tihti peab keegi teine need arvutisse sisestama. Küll on mu käekiri väga „ümmargune“, siis liiga väike (see on kõige tihedamalt esinev mure), siis lihtsalt ebaselge. On see number 1 või 7? 1 või 2 jne. Nii juhtub, et tihti enne tellimuse edastamist kirjutan tellimuse uuesti ümber eraldi paberile, pingutan siis selgema ja suurema käekirja nimel. Aga no pole viga. Saame hakkama.

Kuni jõuludeni käisin iga päev tööl ja jõululaupäeval sai tunde kokku pea 11. Austraalias tähistatakse jõule pigem 25. detsembril ja 24. detsember on lihtsalt päev enne vaba päeva. Pärast töölt koju jõudmist, käimas oli juba 25. detsember, oli Chloe kutsunud mind teiste hosteli inimestega nende Air bnb-sse. Kuna olin tööst kutupiilu ja kell oli sada, mõtlesin tükk aega, kas üldse hakkan minema. Käisin pesemas, panin selga puhtad riided ja astusin toast välja kui trepile maha istusin ja 7 elevenist ostetud võileiba sööma hakkasin. Istusin seal omaette ja naersin, et minu jõuluõhtusöök... Algul plaanisin selle võileiva tee peal ära süüa, aga siis otsustasin veel järele mõelda, kas ikka üldse lähen… Chloe arvas, et ikka võiks ja nii ma siis kuskil ilmselt poole kahe paiku teele asusin.

Vaade Air BnB'i 28. korruseelt

Kaardimängud

Kui kohale jõudsin, oli kõigil juba mõnusalt palju gooni (odav Austraalia  pakivein) sees ning sumin ülev. Istusin koos teistega ja kuskil nelja paiku hommikul tulin tagasi hostelisse. Hommikul magasin kaua, sest polnud töö tõttu kuskil 10 päeva hommikul magada saanud. Kui lõpuks virgusin, läksin ühte itaalia restorani pitsat sööma ja veini jooma. 25. detsembril, Christamas dayl, on enamus kohti suletud ja linnas suurt midagi ei toimu. Noh, hiinalinnas ikka väike elu käis, aga põhimõtteliselt oli üsna vaikne päev. Sõin oma pitsat, ilm oli soe, jõin külma veini peale ning mõtlesin „minu jõulud…“ Pärast pitsat läksin jälle air bnb-sse, kus sakslane hoolega süüa vaaritas – ahjupraad, kartulid, kapsad ja pliidil potis ka glögi. Kuniks toit valmis sai, mängisime kaarte ja jõime gooni. Kuskil seitsme ajal õhtul sai söök valmis ja istusime lauda. 2 inglast, 2 iisraellast, mitu sakslast, 1 hollandlane, 1 eestlane ja 1 šotlane. Üks kohalolnud inglastest tõstis enne söömingu algust klaasi ja lausus toosti. Armas oli olla. Kõik olime eemal, oma traditsioonilisest jõulust kaugel. Jälle sain mõelda „minu jõulud…“.

25. detsembri pitsa

Pärast õhtusööki mängiti vähem ja rohkem meeleolukaid kaardimänge, väga kauaks ma ei jäänud, sest olime Sallyga, ühe naisega, keda olin 2010. aastal oma Lõuna-Ameerika reisil kohanud, kokku leppinud et saame 26. detsembril (boxing day) kokku ja ta näitab mulle natuke Melbourne’i ümbrust. Nii ma siis 26. detsembri hommikul, pärast väikest sissemagamist, Frankstoni poole teele asusin. Sally ja ta ema korjasid mu rongijaamast peale ning sõitsime pisut ümbruskonnas ringi vaadates Rosebudi poole. Teele jäid kaunid rannad ja väiksed turiste pungil linnakesed. Pärastlõunal läksime natukeseks Sally sõprade juurde ja päris õhtul olime Sally vanematega – Sally ema tegi kõigile õhtusöögi. Hommikul ärkasime varakult, sõime väikse hommikusöögi ja sõitsime lähiümbruses veel ringi. Sain ka ühes rannas ära käia ja varbad ookeanivette pista. Vesi oli küll ilus helesinine ja rannaliiv valge, aga temperatuur täitsa sama nagu meil Stroomi rannas. Pärast ranna külastamist sõitsime veel ringi ja enne kui ma rongi peale pidin minema, sõime ühel kail lõunasöögi.  Sally sõidutas mind kella kaheks rongile, sest pidin kell 17.30-ks tööle jõudma. Rongijaamas hüvasti jättes lubasin talle, et kui Darwinisse satun (kus ta muidu elab), annan talle teada ja kui ma äkki Norra tööle jälle lähen, proovib ta sinna külla tulla. Elame-näeme.

Sorrento

Mõtlen siin, kas peaks äkki uuel aastal endale ikkagi mingi toa kuskil leidma ja hostelist välja kolima... Jalgratta tahaks ka osta endale, et tööle vähe kiiremini jõuaks jne. Tööl olen enam-vähem ära harjunud, töökaaslased on toredad ja vaikselt hakkavad ka ilmselt minuga harjuma. Filipiinlased on pigem vaiksed, aga kui natuke sinuga ära harjuvad, hakkavad mõnusat (kavalat) nalja viskama, ülemus on endine - kui tööl kiire, pisut stressis, aga üldiselt tore (vahel ikka kardame teda natuke). Probleeme esineb peamiselt ühe vanema kolleegiga, kes rahvuselt on vist hiinlane. Kui temalt küsida midagi ja kohe aru ei saa, mis ta ütleb, lõppeb asi sellega, et ta hakkab sinu peale karjuma, mitte väga kõvasti küll, aga siiski.... Ükspäev kuulis ülemus  kõrvalt seda vestlust ning isegi tema ütles talle take it easy vms. Kusjuures probleem polnud selles, et mina ei saanud aru vaid tema ei saanud aru, mis temalt küsiti. Eks see väike kultuuride põrkumine ole...

Nii see elu vaikselt kulgeb. Tasapisi

Esimene nädal

Ärkan hommikul kell 9, väljas on suhteliselt soe, toas on õhk „ära magatud“. Kümme inimest on möödunud 8 tunni jooksul kogu toas oleva värske õhu ära tarbinud. Ilmselt ei aita kaasa ka asjaolu, et päike on juba kõrgel ning õues üsna soe. 

Kodu

Virgun, vaatan telefonist, mis Eestis toimunud on ning lähen pessu. Näkku kindlasti SPF 50-ga kreem, päike on siin tige. Viskan kotti mustad püksid, triibulise t-särgi, kingad ja põlle ning tulen alla korrusele. Köögis on minu toa numbriga väike kapike koos punase karbiga. Karbis on minu lusikas, kahvel, nuga, taldrik, kruus ja kauss. Lisaks natuke söögipoolist – saia, tomateid, avokaado, minipaprikad ning sool-pipar. Valmistan avokaado ja tomatiga võileiva, ilma võita. Võid pole vaja, sest avokaadod on nii head praegu. Tomatid ka. Magusad, nii nagu suvel kodust kasvuhoonest võetuna. Külmkapist võtan juurde natuke juustu ja apelsinimahla. Söön hommikust ja asun rongijaama poole teele. Ilm on mõnus ja soe, lühikesed püksid ja pusa on täitsa piisavad. 

Umbes 10 minutit jalutuskäiku, jõuan Flinders streeti jaama. Myki kaardiga viipan end rongijaama sisse ning asun rongi ootama. Olen alles uus ja pelgan tööle hilinemist ning jõuan rongijaama 10-15 minutit varem. Minu puhul tavatu. Saabub rong ning sõidan umbes 20 minutit Williamstown Northi peatusesse. Väljun rongist ja jalutan umbes 20 minutit restorani, vahetan riided ning kell 11.30 hakkab tööpäev. Paneme viimased klaasid, noad, kahvlid ja salvrätid lauale. Sisse „lendab“ boss. Korraldab närviliselt mõned lauad ümber, ütleb mõnele paar tigedat sõna, aga kõik ütlevad, et ta tegelikult ei mõtle seda. Olen aru saanud, et austraallasest kolleeg hakkab vaikselt muigama kui boss jälle ringi tuulab. Filipiinlased on tagasihoidlikumad ja võib-olla ülemused käituvadki nendega natuke teisiti… 

Jõuluvärvides Flinders street station

Kingipakiks tehtud raamatukogu

Kell 12 avame uksed ja hakkab teenindus. Menüü on võõras, toidud on võõrad, austraallaste aktsendiga pole veel nädala jooksul harjunud. Aga naeratan ja saan hakkama. Küsitakse, kas olen Rootsist või Hollandist. No pole viga. Kell 15 hakkab paus, sööme, vaatame telefoni, ajame juttu. Kell 17 lendab tuppa boss ja ajab kõik üles, aeg on lauad õhtusöögiks valmis seada. Kell 18 avame uksed õhtusöögiks ja algab teenindus. Lõunaga võrreldes on õhtuks jälle paar uut asja menüüst selgeks saanud, ka mõni austraaliapärane väljend. Läheb vaikselt lihtsamaks. Boss on igal pool juures, kallab veini, teeb kohvi ja kokteile, võtab tellimusi. Aitab seal kus vaja. Kell kümme ütleb, et aitab küll, lähme koju. Veel 15 minutit koristamist, sulgeme uksed, paneme päeva jooksul tehtud tunnid kirja ja asume kodu poole teele. Mõni autoga kolleeg viskab mind Newporti jaama, jään rongi ootama. Istun rongi ja jälle umbes 20 minutit sõitu. Jalad löövad tuld alt välja, kerin telefoni, vaatan tulede säras Melbourne’i ja mõtlen kas selline elu nüüd ongi? Mõtted ei ole negatiivsed ega positiivsed. Lihtsalt mõtted.

Restoran

Vähem emotsionaalselt lugu kokku võttes. Olen jõudnud Melbourne. Enne ärasõitu juhtus veel nii mõndagi ning lahkumise päeval kaalusin veel lennu ära jätmist… 

Siiski tulin. 11. detsembril maandusin Austraalias ja sõitsin hosteli, mis asub Melbourne’i kesklinnas, hiinalinnas, mille Chloe’i oli välja valinud. Linn on suur. Siin elab umbes 5 miljonit inimest, väga palju asiaate. Hiinalinn on hiinalinn, nuudlid, pelmeenid ja laternad. Melbournlasi on tänaval tohutult palju, nad kõnnivad aeglaselt. Tänavatel tantsitakse, mängitakse muusikat, õhtuti on näha palju kerjuseid. Täna koju tulles kõndis minu ees tüdruk veepudel peas. Mis iganes põhjusel. Eramajade aiad on täis plastmassist jõuluvanasid ja jõulutulesid. Hommikuti jalutavad tänaval vastu jõulumeeleolus päkapikumütsidega kontoritesse suunduvad inimesed… 

Plastmassist jõulud

Minu lemmik lilla puu

Vaade 88. korruselt

Tornid-tornid-tornid

Värvilised klaasist majad

Oma kolmandal või neljandal päeval saatsin välja umbes 40 CV-d, mure mitte tööd saada oli väga suur. Pühad on ka hakkamas ja osa kohti panevad oma uksed kinni mitte paariks päevaks vaid paariks nädalaks. Päris ausalt on see olnud üks mu viimase aja üks suuremaid väljakutseid. Tulla 5 miljoni elanikuga võõrasse linna ja leida endale töö. Eelmine kord ju ei läinud see väga edukalt. Ma räägin inglise keelt ja saan suhtlemisega hakkama, aga üks asi on teenindada inglise keeles norrakaid ja teine asi austraallaseid. Norrakate jaoks on ka keel võõras, mis teeb meil omavahelise suhtlemise võrdseks. Austraallaste jaoks ei ole isegi meie cappucino cappucino vaid flat white ja espresso on short black ja aktsent on neil ka. 

Pühapäeval kutsuti mind töövestlusele. Minuga vestles mees, kes lasi mul mingi paberi ära täita, kus pidin kirjutama, kas olen restoranis töötanud või mitte (mõtlesin, et ma ju saatsin oma cv…) Kui midagi täpsustada tahtsin selle paberi kohta, siis see mees ütles, et ok, tegelikult teda ei huvitagi see, ta tahab teada, kas ma oskan restoranitööd, sest temal pole aega seda mulle õpetada. Tõi restoranist 3 taldrikut ja vaatas, kas oskan neid korraga kanda. Kui ma muigasin, siis ta küsis, et mis ma muigan? Ma ütlesin, et ei midagi. Lihtsalt see olukord oli nii jabur. Sisuliselt ta ei suutnud uskuda, et ma olen nii vana, working holiday viisaga ja oskan 3 taldrikut kanda… Igatahes ta kutsus mind esmaspäeva õhtuks proovipäevale. Paar tundi hiljem saatis sõnumi ja küsis, kas saaksin äkki kell 11.30 hoopis alustada. Sain. Õhtu lõpus küsiti, kas graafikut nägin, et mind on nädala lõpuni tööle pandud. Et ma olin väga tubli olnud. 

Mees kellega vestlesin on Boss. Ta on äkiline ja me kõik kardame teda natuke. Ta lendab sisse, korraldab ja kamandab ja vahel ma tunnen, et selle käitumise peale hakkavad kõik natuke igaks juhuks rapsima. Siiani oleme hästi läbi saanud, aga kuna ta on äkiline, siis ei tea, millal võib juhtuda, et teen midagi nii valesti, et ta otsustab, et ma ikkagi ei peaks seal töötama. Aga elame ja näeme, kuidas läheb.. Iga päevaga õpin juurde, teisel päeval tundsin end tellimust võttes juba päris hästi ja kui aktsendiga ka ära harjun, läheb lihtsamaks ja paremaks. Ühest kohast helistati mulle veel, aga kuna olen praegu nagu tööle saanud, siis püüan seal olla ja kohaneda. Restoran on kena ja viisakas. Veepiiril, taamal paistab Melbourne'i südalinn (CBD) ja ümber terrassi ujuvad mustad luiged. Kui pausi peame, siis vaatan linna siluetti ja mõtlen, et elu on ikka uskumatu. 

Melbourne'i tornid paistavad

Juba järgmisel nädalal ongi jõulud. See tekitab veidraid tundeid, vahel natuke kibedaid, siis läheb see üle, sest siin soojas jõulutunnet pole. Ühel päeval pani Boss taustaks jõululaulud mängima. Praegu käiakse restoranis tegelikult hästi palju ettevõtete jõululõunaid pidamas, lisaks saavad pered kokku ja  üldse käib üks pidev tähitamine. Parasjagu kõlas Last Christmas kui olin lauas tellimust võtmas ning naised omavahel umbes nii arutasid: Oi, Last Christmas... Nüüd tunnen küll, et jõulud on... Tekkis äärmiselt kummaline tunne, et mis see "jõulutunne" on? Mulle tundub, et seda päris õiget jõulutunnet ilma külma, pimeda ja lumeta ikkagi ei tule.

Eelmine nädal sain kokku Nikiga, kellega tutvusime umbes 10 aastat tagasi Geirangeris. Äärmiselt tore inimene. Täna sain kokku Nigeliga, kellega tutvusin 2008. aastal Bundabergis. Nigel näitas mulle linna, käisime söömas ja ühe pilvelõhkuja 88. korrusel. Möödas on vaid pisut rohkem kui nädal, aga nii palju on juhtuda jõudnud. Ei jõua kõike hoomatagi. 

Under offer

Tundub jah, et see mu elu praegu ongi.