Jäätis müüb

Viimastel nädalatel olen nüüd ainult tööl käinud ja kui tööl ei ole, kodus olnud. Koroonaaeg ikka kestab. Jäätisemüük on läinud väga hästi, sest inimesed on kodus ja üks mõnus koonus pehmet jäätist teeb päeva ikka ilusamaks. Kodus teeme Lauraga kordamööda süüa ja mina küpsetan päris tihti ning nii need päevad mööduvad. Ilmad on jahedamad ja Austraalia talv paistab. Kui 11. aprillil piinlesin 40 kuumakraadi käes (ja jäätiseautos oli kindlasti veel kuumem) siis nüüd on päeval valdavalt meeldivad 22-23 soojakraadi. Ööd kisuvad aga päriselt külmaks – täna öösel olla vaid 5 kraadi sooja olnud. Päevad on hästi lühikesed – päike tõuseb natuke enne 7 hommikul ja loojub juba poole kuue ajal õhtul ja tõusud ja loojangud on kiired. Ei ole pikka päikesekuma nagu kodus. Hästi kummaline, sest minu jaoks on ilm ikka pigem suvesoe, aga valget aega on imevähe. Ning Perth on kuidagi väga pime linn. Kui õhtul töölt tulen, siis on raske ära tabada teeotsa, kust ära kodu poole keerata ja kui koju jõuan (kuskil 7-8 vahel), võiks nagu veel midagi teha, aga kuna nii pime on, siis õue ei tiku. Ei pidavat see ka väga turvaline siin olema – õhtune aeg on mingi kummaline kombinatsioon maakoha pimedusest ja linnaelu ohtudest.

Päikeseloojangus kodutänav

Vaba päeva hommikusöök

Pisut tõsine Ms Whippy

Olen nüüdseks näinud väga palju erinevaid Perthi linnaosi – valdav osa inimestest elavad eramajades. Wikipedia andmetel elab Perthis natuke üle 2 miljoni inimese ning linna pindala on u 6 400 km2, võrdluseks Tallinnas elab umbes 430 000 inimest (5 korda vähem), aga pindala on vaid 159 km2. Perth on suur ja kuskile sõitmine võtab ikka kõvasti aega. Eramajad on ehitatud tihedalt üksteise kõrvale, pigem väikestele kruntidele. Uute kruntide suurus on u 530 m ja enamus maju on ühekordsed, mis tähendab seda, et majade ümber jääb väga vähe aiamaad. Tihti on majad nii järjestikku, et kahe maja vahe on ilmselt vaid paar meetrit. Vanemates linnaosades on krundid natuke suuremad ja tänavad laiemad. Aedades kasvavad varju pakkuvad puud ja need linnaosad on kuidagi mõnusama olemisega. Ma saan aru küll, et selleks, et midagi vanaks saaks, peab ta esialgu uus olema, aga ikkagi…. Need uued elurajoonid on kuidagi hirmuäratavad, tihedad ja liiga täiuslikud. Mulle tundub, et väike vana kriuks ja kiiks annab kodule hinge.

Bussi putitamine

Tööpäeva algus. Kaardi ja GPSi abil liikumisplaan paika

Uute majade rida

Vanemate majade rida

Olen veel täheldanud, et jõukamates linnaosades makstakse rohkem kaardiga ning vaesemates linnaosades käib arveldamine peamiselt sularahas. Üldse on sularaha kasutamist siin ikka palju rohkem kui kodus. Kui koroonapiiranguid alles rakendama hakati küsiti uudistesaates põletav küsimus: "Kas kaardimaksed ikka on turvalised?"... Maleva korras põllul kartuli korjamine ei tundugi siit vaadates väga kummalise ettapanekuna. Hahaha... 

Tööle!

Tavaline teisipäev

Kõrred läbi aiaaugu - kunst!

Sügislill

Õitemeri

Mu lemmikud (Bougainvillea). Neid on erinevate tooni punaseid, oranže, lillasid, valgeid...

Linnukesed

Vahepeal ostsin endale uue fotoka, mida ma veel oluliselt katsetada pole jõudnud, sest tööd on palju olnud, vaba ja valget aega jälle omakorda vähevõitu. Elame siin vaikset elu ja ootame koroona tingimuste leevenemist. Meil on mitu päeva olnud ilma ühegi uue haigusjuhuta ja nüüd juba on lubatud kuni 10 inimesega kodus koosviibimisi korraldada... tunneli lõpus paistab natuke valgust!

Ootan rahulikult olukorra normaliseerumist

Vabal päeval on jälle tähendus

Enne kui ma Perhti tulin, oli Laura mulle öelnud, et saan tema juures elada ja ka jäätiseauto peale tööle. Jäätiseauto töö kõlas naljakalt, aga mõtlesin, et eks vaatame siis kui kohale jõuan… Siis tuli koroonaaeg peale ja Perthi tulek tuli äkki ja ootamatult. Võtsin endaga kaasa ka nohu ja köha.

Kui kohale jõudsin, kohtasin ka Laura ülemust Gleni, kes ütles, et kui olen 2 nädalat igaks juhuks isolatsioonis ära olnud, võiksin jäätiseauto tööd proovima minna küll. 2 nädalat möödusid üsna kiiresti. Laura käis tööl, Gustav koolis ja lastehoius, mina olin kodus, ravisin oma köha ja nohu ning tegin Lauraga kordamööda süüa. Menüü oli eestipärane - kartulipuder, kapsahautis, kaneelirullid, kanasupp jne...Päeval käisin jõe ääres jalutamas ja linde vaatamas. Kui Laura ka vaba oli, käisime rannas (ookean ja sealne õhk ravivad mind hästi!), ühel nädalavahetusel väiksel matkal ja teisel nädalavahetusel nägin ka Perthi CBD (Central Business Districti) ning Kings Pargi ära. Kuna ma pole Perthi varem näinud, ei oska võrrelda, aga Laura ütles, et kõik on nii teistmoodi ja pisut masendav, sest inimesi pole ja kõik asutused on suletud (ainult take-away söögikohad, söögipoed ja apteegid on avatud). Linn tundub muidu täitsa kena, linnapargid on ka siin ilusad. Pargid on nii Melbournes kui ka Perthis sarnaselt suured, väga põhjalikult hooldatud – näiteks astusime ühel hetkel murule, mis oli nii ühtlane, et ma ei uskunud, et see päris on.

Leia pildilt Perthi kesklinn

Pannkoogid hommikusöögiks

Matkarada

Ehitasin Gustaviga Lego

Kaneelirullid!

Jõgi, mille ääres on terviserada ja huvitavad linnud

Galah kakaduud

Õite meri

Ei mingit distantseerumist

Perthi CBD

Kings Park

???

Kings Pargis oma Perthi perega

Kui kaks nädalat täis sai ja tervis juba enam-vähem normaalne oli, tuli aeg jäätiseautot proovima minna. Selleks ajaks olin juba natuke murelikuks muutunud. Eks see koroonaaja isoleeritus ja lootusetus poevad kõigile hinge. Jäätiseauto tööd olin ka pelgama hakanud… nii me siis 5. aprilli hommikul Lauraga tema ülemuse poole kõndisime. Ma olin üsna vaikne ja mõtlik… kartsin, et see majade vahel autoga sõitmine mingi tüütu meloodia taustal on vaimselt väga kurnav. Tegelikult ma teadsin küll seda vastikut kõhutunnet, mis mind tabab sellistes uutes olukordades. Ei-taha-ei-oska-ei-saa-ma-kardan-äkki-ei-teeks? Isegi kui teadvustan seda endale, see tunne päris ära ei lähe.

Igatahes jõudsime Gleni juurde ja pidin autot valmis panema hakkama. Mulle antud juhtnöörid ei olnud piisavad ja natuke juba jõudsin ärrituda, õnneks aga söandasin segaseid asju mitu korda küsida ning asusime teele. Sõitsime lähedalasuvasse eramajade piirkonda, panime muusika mängima ja hakkasime mööda tänavaid vaikselt tiksuma. Minu ülesandeks sai tööd jälgida ja klientidelt raha vastu võtta. Sõitsime sedasi ringi umbes 7 tundi, poole pealt küsisin, kas võin ise ka proovida jäätist teha. Glen mõned korrad juhendas ja lõpuks siis tema ainult sõitis ja mina tegelesin klientidega. Ajasime sõidu ajal maast ja ilmast juttu ning aeg läks suhteliselt kiiresti. Pimeduse saabudes, natuke pärast kuut, võtsime suuna tagasi koju. Sain tolle päeva eest ka natuke palka ning esmaspäeval läksin uuele katsele. 

See esimene tööpäev suutis mind juba ka üllatada. Kliente, kes jäätist ostsid, oli igasuguseid, aga kurvalt jäid meelde need varateismelised lapsed, kes andsid mulle umbes 7 dollarilise arve peale peotäie münte, vaatasid suurte silmadega mulle otsa ja ütlesid, et nad ei tea kui palju seal on. Peamiselt olid sellised lapsed aborigeenid, aga oli ka teisi. Glen oskas öelda, et majade hoolitsemata aedade järgi saab öelda, millised on sotsiaalmajad. Oli näha palju kurva saatusega inimesi... Samas nägi ka rõõmust kilkavaid lapsi, kes nägid, et tinisev jäätiseauto just nende majade poole sõidab ja peatub.

Esmaspäeval sain enda käsutusse teise bussi, valmistasin auto ette (jäätisesegud, siirupid, rätikud, topsid, kindad jne) ning asusime Gleniga koos teele. Mina pidin sõitma (viimane kord sõitsin Melbournes ja sõitmine tundus selle jäätiseauto töö juures kõige hirmsam), Glen istus kõrval mingi tünni otsas ja hoidis minu istmest kinni. Buss on kohandatud ainult jäätise müümiseks ja istmeid on täpselt üks. Mõned kurvid ja pidurdused olid äkilisemad ja taga asjad natuke lendasid, aga muidu oli OK. Kui sinna linnaosasse kohale jõudsime, kuhu minema pidin, andis Glen viimased juhtnöörid ja hüppas auto pealt maha ning ma asusin omapäi teele. Nii naljakas oli. Muusika tinistas ja siiskäisin vaikselt GPS-i järgi tänav-tänava haaval läbi. Vahepeal selgus, et auto veepaak oli täitmata ja ma ei saanud käsi pesta, siis käisin seda tanklas täitmas ning muidu müüsin jätsi kuni pimedani. Kuna inimesed on koroona tõttu suures osas kodus, siis kliente jagub ja kassad on päris suured. Teisipäeval käisin ka veel tööl (jube palav oli), aga eile ja täna olin vaba. Pühad olen jälle tööl. See jäätiseauto töö ajab mind ikka nii naerma. Keeran seda suurt rooliratast nagu bussijuht (endale vähemalt tundub nii). Huvitav on veel see, et Gleni juures töötab palju eestlasi ja eestlased on hinnatud tööjõud. Kui Melbournes ma sisuliselt eestlasi ei näinudki, siis siin on hoopis teisiti.

Täna aitasin Laural hommikul diner'i jaoks kotletid ära pakkida ja siis sõitsime koos tema tööle, kus auto tühjaks laadisime ja mina siis uljalt ranna poole sõitma hakkasin. Ilmad on see nädal kuumad – 33-38 kraadi… Ookeanini on siit umbes pool tundi sõita ning seetõttu sinna ülemäära tihti ei jõua, aga ma vist olen kord nädalas sinna ikka saanud - oi kuidas see mulle meeldib. Täna sattusin rannale, kus olid üksikud, aga väga suured lained. Olgugi, et mõnus, ma ikka päris kartsin seda vett. Päev läks mööda jube kiiresti ja homme juba tulebki jälle tööle minna.

Jalad liivased

Kui mõnus!

Pikk laine

Veel käimata rajad

Muidu on kõik ok. Vahel ikka mõtlen, et mis ikkagi saab ja kuidas asjad edasi lähevad. See koroonaaeg võiks läbi saada. Fakt, et praegu siin tööle sain, on muidugi väga positiivne. Teeb meele rõõmsamaks ja annab lootust ja ruumi unistada jälle (et mida kõike siis teha kui koroonaaeg läbi saab).

Ja laev on uppunud

Kui koroona siin Austraalias rohkem liikvele asus, ilmusid ka teenidussektorit tögavad – ilmestavad naljad. Üks, mis mulle silma hakkas ja meelde jäi, oli see, kus teenindussektoris töötavaid inimesi võrreldi uppuval Titanicul musitseeriva orkestriga – laev on põhja minemas ja midagi teha enam ei saanud, aga meelelahutajad jätkasid oma tööga.

Nii käisin ka mina, kuni sisuliselt viimase hetkeni, tööl, kuigi oli teada, et varem või hiljem tuleb käsk sulgeda. Ja no tegelikult, hoolimata sulgemiskäsu puudumisest, käis rahvast söömas iga päevaga järjest vähem. Aga nii ma siis läksin reedel (20.03) õhtuks tööle. Teenindasime veel ühte kriisiaja pulma, ilus oli. Õhul sulgesime suhteliselt hilja teadmisega, et ka veel laupäeval ja pühapäeval (mil pidi olema mu viimane päev) avame restorani – tulemas oli veel üks pulm ja pühapäeval pidi toimuma ristimine. Kui reedel tööle läksin, olin endiselt nohus ja kui ühe uue kolleegiga rääkisin, selgus, et ta oli üsna närviline seoses viiruseleviku ja kõigi nende võõraste inimeste teenindamisega. Väljendas oma muret ka bossile ja siis tuli boss minu käest küsima, et kas ma tunnen end nii kehvasti, et tahaksin koju minna. Ütlesin, et ei tunne end nii halvasti, et koju tahaksin minna (tavalises maailmas elades ei oleks keegi aru saanud, miks tahaksin nohuga kodus olla). Lisasin aga, et ma saan aru, et kui nemad tahavad, et mina koju läheksin, sest kõik on viirusehirmus. Küsis veel mu köha kohta ja siis läks mu uue kolleegi juurde ja ütles, et kui ta soovib, siis ta võib koju minna, Triin jääb. Saan aru, et praeguses kriisis oleksin pidanud mina end nelja seina taha lukustama, aga läks siis nii. Õhtul helistasin koroona infotelefonile, et uurida, kas saaksin kuskil enda ja teiste meelerahuks testi ära teha. Aga ei saanud – ma polnud viimase 14 päeva jooksul välismaal viibinud ja teadlikult polnud ma ka viirusekandjaga kontaktis olnud ning asjaolu, et elan hostelis ei tea kellega koos, ei olnud piisav põhjus.

Laupäevahommikused pulmakülalised saabusid õige varakult ja hommikuks oli ka selgunud, et pühapäevane ristimine jääb siiski ära, sest kohale tulema pidanud külalised kartsid viirust. Ka laupäevane pulm oli kriisiaja pulm ning vesiste silmadega igatseti vanatädisid, keda koroonaohu tõttu pulma tuua ei saanud. Pulm ja inimesed olid toredad. Koristamise lõpusirgel palus boss pitsameistril paar pitsat ahju panna, et saaksime kõik koos süüa, sest tal oli vaja meiega rääkida. No kuna ta oli mind koju sõidutades mulle mitu korda rääkinud kui hull seis on, siis oli juba teada, mis sealt tulemas on. Saime restorani koristatud ja istusime kõik sööma. Boss rääkis majandusraskustest ja plaanist veel pühapäeval normaalselt avatud olla ning siis uuest nädalast avada vaid õhtusöökideks ja nädalavahetusel olla terve päeva avatud. Tänas mind tehtud töö eest ja ütles, et päästsin nende naha kui jõulude ajal pardale tulin ja kiirelt tööle asusin. See oli mu viimane vahetus.

Läksin töölt koju, hing oli hell. Teadsin, et lahkumine saab kurb olema. Pidin järgmisel päeval veel korra läbi minema ja oma tööriided tagasi viima. Jõudsin õhtul hostelisse, kus olid Chloe ja Fraser, kes olid otsustanud minna Adelaide’i külje alla Vendela juurde (rootslane, kellega Geirangeris tutvunud olin). Vendela juures sai kuskil maapiirkonnas telgis ööbida ja ka väikse maja pakutavaid mugavusi kasutada. Kõik olid hostelis äkki tegutsema hakanud, sest lahti olid läinud jutud osariigi piiride sulgemisest ning kõik vaatasid ühtäkki tõtt olukorraga, kus neil tuleb järgmised 2 kuud hostelis karantiinis istuda. Ja muidu linnasõbralikud inimesed ei olnudki sellest mõttest enam nii vaimustunud. Ma mõtlesin terve õhtu, kas lähen ka Vendela juurde (ja loodame, et saame sealt edasi lääne poole sõita ja siis lõpuks Perth jõuda) või lendan otse oma lapsepõlve sõbranna Laura juurde Perthi. Oht ühte või teise osariiki kinni jääda oli päris suur. Pärast tunde kaalumist otsustasin riskida ja ostsin lennupiletid Adelaide’i. Mõtlesin, et ma nii igatsen loodust ja maakohta, et Melbourne’i vahetamine Perthi vastu oleks aga lihtsalt ühe suurlinna vahetamine natuke väiksema linna vastu. Hommikul ärgates olid aga ostetud lennupiletid tühistatud. Hakkas uus vaagimine. Vendela ütles, et ta peika ema oli kartma hakanud, et me äkki linnast tulles viiruse kaasa toome. See oli minu jaoks otsustamise koht – kui seal sedasi kardetakse, siis mina sinna minna ei tahtnud. Rääkisin Lauraga, ostsin pileti Perthi ning läksin töö juurde riideid ära viima. Viimane rongisõit Flindersi rongijaamast Williamstowni ja viimane jalutuskäik restorani. Kui kohale jõudsin, andsin asjad ära ja bossid küsisid, et mis teen nüüd. Ütlesin, et lendan õhtul Perthi. Naine küsis, et kuhu ma lähen, osariikide piirid on juba suletud?! Oi-oi. Häirekellad hakkasid lööma. Kas tõesti jään hostelisse luku taha, kuhu ma ometi minna saaksin… Mees läks guugeldama, aga kuna see oli alles värske pressikonverentsi info olnud, siis kirjalikke uudiseid selle kohta veel polnud. Nad soovitasid mul aga lennujaama minna, et äkki päris päeva pealt liikumist ära ei lõigata. Jätsin siis allesjäänud kokkade (2) ja kelneritega hüvasti ning seadsin sammud õue. Kuna sadas, siis bossnaine ütles mehele, et ta mu rongi peale ära viiks. Istusime autosse, rääkisime natuke juttu ja ta ütles, et paneb pärast lõunapausi restorani kinni. Ütles, et närvid ei pea enam vastu sellele muretsemisele ning lihtsam on praegu uksed sulgeda, et järgmisel kevadel/suvel (meie sügisel) need uuesti avada. Rongijaamas jätsime hüvasti, soovisime teineteisele kõike head ning hakkas viimane sõit tagasi linna. Laev oli uppunud.

Viimane vaade töö juurest

Rongis guugeldasin uudiseid ja sain teada, et osariikide piirid sulgetakse 48 tunni jooksul mis andis mulle piisavalt aega, et Perthi jõuda. Pakkisin kiirelt asjad, tegin veel süüa ning andsin ülejäänud toiduvarud hostelisse jäänutele. Vahepeal teiste reisisellidega rääkides ja uudiseid lugedes, tuli siit-sealt valeinformatsiooni, et siselennud on juba kõik tühistatud ja enam ei saa kuskile jne. Pinge oli päris suur. Hostelisse jäi väga vähe inimesi ja kõik, kel võimalik oli, panid plehku. Sõitsin siis lennujaama, pika ajavaruga, sest arvasin, et seal on suur mäsu ja tunglemine. Lennujaam oli aga hoopis vaikne ja kõik läks sujuvalt. Lend väljus õigeaegselt. Nohu tõttu oli muresid aga kõrvadega (siiani), aga kohale ma jõudsin. Laura ja Gustav olid mul lennujaamas vastas ning tõid enda poole.

Hosteli baar püüdis enne inimeste lahkumist veel maksimaalselt õlut müüa

Nägemiseni Hiinalinn ja Melbourne'i kodutänav

Sügislilled Melbournes

Täna olen siis juba 5. päeva siin. Uudistes on üks pressikonverents teise järel ning räägitakse koroonast, koolide sulgemisest, tööpuudusest, majandussurutisest jne jne. Kõik see on juba aga ammu tuttav ning imestama paneb, et sellest viirusest räägitakse nii nagu see oleks mingi uus asi. Hiina, Euroopa ja Ameerika kogemus ei paistnud olevat piisav, et uskuda, et ka siin olukord halvaks läheb. Ja mulle tundub, et iga riik püüab ise oma jalgratast leiutada – kuidas ikkagi õppetöö korraldada, kuidas viiruse levikut piirata jne. Aga no on nagu on ja teha pole midagi. Olen oma nohuga kodune olnud – korra käisime poes ja püüdsime osta terve nädala toiduvaru ning usuga ookeani tervendavasse mõjusse, käisime ka ühes pigem tühjas rannas ujumas (olime kõigist ja kõigest piisavalt kaugel, et mitte kellelegi ohtu valmistada). Elame päev korraga ja vaatame, mis saab. Laural on töö alles, sest töötab söögikohas, mis pakub söögi kaasaostmise võimalust. Loodame, et see ka nii jääb. Gustav käib koolis, aga lapsi on seal vähe ning ülejärgmisest nädalast pannakse vist kõik koolid kinni. Viimase märtsi päevaga piiratakse ka liikumist osariigisiseselt. Meie saame edaspidi liikuda vaid Perthis ja siin külje all olevas asulas. Õnneks on Laura elukoht eramajas koos väikse tagaaia ja muruplatsiga, peaaegu tundubki nagu oleksin siiski maale jõudnud!

Laura ja Gustav

Päikeseloojangud on siin ilusad

Taevas on madalal

Hetkel on kõik hästi ja mul on vedanud, et saan siin Laura juures olla. Ajavahe Eestiga on nüüd ainult 6 tundi ja kuna liikusin põhja poole, on ilm jälle palav (vahepeal oli üle 35 kraadi sooja, nüüd jälle on ilm normaalsem ja temperatuur alla 30 kraadi). Ärkan umbes siis kui Laura ja Gustav tööle-kooli lähevad ning lähen nendega samal ajal magama ehk siis puhkan üsna palju praegu. Ju siis oli vaja. Meel on pigem positiivne, aga ikka ja jälle võtab ka üsna mõtlikuks see olukord… Sellega mu koroonapäevikud praegu lõppevad, eks näis, mis siis edasi saab.

Plaan linnast "põgeneda"

Igaks juhuks korjasin üles järjekordse viiruse. Sel korral korraliku nohu ja peavalu ning täna olen seetõttu ka esimest päeva jälle „kodune“. Ehk taastun natuke ja jaksan homme jälle tööle minna. 

Kuidas meil siis elu on? Meie koroona-hirm hakkas juba jaanuaris. Kui esimest korda angiini jäin, küsisid murelikud kolleegid: „Ega sul koroonat pole?“. Arvasin, et ei ole ja kui teist korda angiinis olin, käin ka arsti juures ära ja ka arst ütles, et koroonat mul pole. Aga iga kord kui korra aevastad ja natuke kehvem olla on, ja ma olen viimase kuu aja jooksul pidevalt „natuke tõbine olnud“, siis iga koroonanali ajab lihtsalat marru.

Igatahes siin hakkas see koroona-hirm juba jaanuaris pihta. Hästi vaikselt küll. Leiti mõni reisilt tulnud nakkuse kandja ja pandi ta karantiini. Hirmujutud Hiinast jõudsid siia aga rohkem kui Eesti meediasse. Siis ühtäkki hakkas juba tunduma, et vist hakkab see koroona vaibuma kui avastati Itaalia kolle. See tundus ka veel selline umbmäärane, aga ei läinud kaua kui Euroopa paanikasse läks ja minu jaoks „tänu“ Eesti meediale uus koroona-laine hakkas. Austraalia elas endiselt nii nagu midagi ei toimuks. Nüüd kui Euroopa lukus on ja Austraalias ka üle 500 nakatanu on, otsustas ka Austraalia midagi ette võtta ja piiri sulgeda ja reisilt naasnutelt karantiini nõuda. 31. märtsist pidi piir päris kinni minema. Ja no hostelis on Itaalia kutt, kes peatus meil siin hostelis, siis käis Tais puhkamas ning karantiini nõude jõustumise päeval silmagi pilgutamata hostelisse naasis ja karantiini nõuet eiras. Aga no siin  reisisellidega pead-jalad koos elades…. Kui suur võimalus üldse sellest viirusest hoiduda on? Lisaks peab aga ütlema, et kõikide riikide backpackerid kiruvad oma riigi valitsuse suutmatust õigel hetkel reageerida. Nii, et ei ole meie Jüri ja semud ainsad, keda praegusel ajal "kividega loobitakse" ja siunatakse.

Tööl elatakse teadmisega, et iga tööpäev võib jääda viimaseks ja homme päev võib tulla nõue kõik restoranid ja meelelahutusasutused sulgeda. Poed on kaubast tühjad ja kui mõnel hostelikaaslasel leivapätsi või makarone näed olevad, on täiesti normaalne küsida „kust said?“. On kuulda, et inimesed kaotavad juba praegu töökohti ja töötunde. Elame ja näeme. Minu viimane tööpäev peaks olema sel pühapäeval ja teisipäeval peaksin suuna lääne poole võtma. Loodan siiralt linnast „põgeneda“ enne kui kõik kinni pannakse ja isoleeritakse. Mõte 2+ nädalat 24/7 hostelis kümnesees toas elada, tundub hirmsam kui järgmised kuu aega linnu vältida ja telgis ja lõkke ääres veeta. Tegelikult telk ja lõke tundub lausa luksus… Aga no elame ja näeme jällegi. Kas teel olla ja telkida lubatakse või mitte, aga loodame parimat. Laura lubas, et kui Perthi jõuan (üle 3000 km), saan tema juures peatuda ja vaikselt elu seada ja vaadata, mis sellest kriisist saab.

Kartuleid pole

Lihatooteid pole

Makarone pole

Piima pole

3411 kilomeetrit

Mis siis tööl vahepeal juhtunud on? Chloe lahkumine mind õnneks siiski ei puudutanud ja tööl sain edasi käia. Boss tegelikult tahaks, et ma seni siia jään kuni kõik kohad kinni pannakse, aga ma kardan, et siis olen mina ka siin kinni ja see ei ole väga hea variant. Lisaks Chloele lahkus samal nädalal ka nõudepesija, teine baarmen, manageri assistent ja üks põhiline kelner (filipiinodest abielupaar) ning eile lendas plaanipäraselt ka Itaallane Melbournest ära. Ehk siis restorani tabas suur töötajate kadu. Boss keeb üle ja nii võib juhtuda, et pool meeskonda kaob töölt ühe päevaga… Ta on sündinud Austraalias, aga Itaalia perre ja hästi huvitav on vaadata, kuidas sellistest peredest pärit inimesed siin kokku hoiavad. Meie kõige paremad püsikliendid on Kreeka, Itaalia, Rumeenia ja ilmselt kas India vms taustaga. Kõik on sellised, kes on sündinud Austraaliasse mõnda nimetatud riigi perekonda ja nende asjaajamine tundub ka käivat nii nagu romaanidest ja krimkadest loetud… Ja need inimesed hoiavad kokku. Boss on mitu korda mind koju sõidutades öelnud, et see või teine inimene on teda alati toetanud ja nii pole probleemi ka teine kord mõnda vastuteenet osutada. Ning mulle tundub, et kui tema kellegi omaks võtab (nt need filipiinod), siis ta hoiab neid ja kui tema usaldust murda, siis järgneb uputus. Või tulekahju. Või mõni muu hävitav jõud. Nii juhtus, et oli pühapäev ja filipiino ütles bossile, et ta ei saa hommikul tööle tulla, et ta läheb maja vaatama (ka mina teadsin, et nad pidid oma naisega peagi elamisest välja kolima, sest leping lõppeb juba varsti). Siis oli boss meie pitsameistrilt (ka üks filipiino) küsinud: „Käisid täna kirikus jah, kas Jasonit ka nägid seal?“ ja tema ausa vastuse „jah“ peale tuli välja vale, mida boss ei suutnud aktsepteerida. Ta oli veel küsinud, et kui te seal kirikus käite, siis valetada ei tohi jah? Oli järgnenud suur tüli ja Jasoni ja tema naise päeva pealt töölt lahkumine.

Bernie ja Moniga

Veel usust ja filipiinlastest. Need filipiinod siin on kõik sügavalt usklikud ning hästi rõõmsad inimesed. Nende kultuur on hoopis erinev sellest, millega ma harjunud olen (seda postitust kirjutades hakkasin mõtlema, et meil on tööl vist ainult üks austraallane (peakokk) no ja siis boss on selline pool-austraallane ja tema naine on ka Austraallane). Üks nõudepesija, kes on ka Filipiinidelt, ütles, et nad tahavad oma naisega tööelu siin elada, aga pensioniks kindlasti koju tagasi minna, sest siin ei suhelda sedasi nagu kodus. Inimesed ei veeda ühiselt aega ja sotsialiseerumist nagu neil kodus on, siin üldse pole. See poiss on ilmselt minu vanune või natuke noorem ning nende laps on endiselt Filipiinidel. Ka Jasoni ja tema naise lapsed (2tk) on endiselt Filipiinidel, sest neil ei ole Austraalia residentsust ja siin laste koolitamine oleks juba kallis.

Igatahes, kui ma angiini jäin siis pitsameister kirjutas mulle ja küsis, kuidas mul läheb ja kas enesetunne juba parem on. Kui ütlesin, et läheb vaikselt paremaks, soovitas ta mul vitamiine süüa ja ütles, et ta palvetab minu eest. Täiesti siiralt. Nii kummaline oli seda lugeda ja mõelda, et keegi päriselt palvetabki kuskil minu pärast, et mul parem hakkaks.

Jasoni naine ütles ühel lõunasöögil, et ta palvetab, et lapsed saaksid koolivaheajaks neile Austraaliasse külla tulla. Minu peast käis täiesti siiralt (ja üldse mitte hukkamõistvalt) läbi mõte, et osta lennupiletid ära… Lihtsalt näide sellest, kuidas minu pea töötas ja kuidas tema rääkis oma lootusest ja soovist. Tänaseks on selge, et lennupiletite ostmisest jääbki väheks ja palvetamine ongi ainus, mida veel hetkel teha…

Esmaspäeval kogunesime Moni ja tema naise juures (filipiino), nad tegid Korea grilli ja see oli nö minu ja itaallase lahkumispidu. Mon ja tema naine elavad koos teiste filipiinlastega ühel krundil, kus on mitu maja ja minu meelest mitu peret koos elamas. Paras segasummasuvila, aga nad on harjunud nii. Monil ja ta naisel on omaette suur tuba, magamistuba on kardinaga eraldatud, lisaks köök, vannituba ja pesumasin. Pesumasinat aga kasutavad ka teised krundil elavad inimesed ja nii jalutas Moni kodus veedetud õhtu jooksul mitu teise pere inimest sisse-välja, et pesu pesta ja vahepeal niisama juttu ajada. Pitsameister ütles, et elab umbes samamoodi 5 inimesega koos.

Berniega

Peremees Mon

Korea grill - võtad tüki salatit, natuke liha, riisi, koreapärast hapendatud kapsast ja vürtse, mässid salatilehe kokku ja pistad suhu. Kõrvale õngitsed pulkadega supivedelikust nuudleid ja mereande ning peale jood supivedelikku. Väga maitsev. 

Rõõmsad inimesed

Polaroidkaameraga tehtud fotod . Kui pilt paberile ilmuma hakkas, läbis seltskonda naerupahvak - "Triin, sa oled liiga valge ja ei paista fotolt välja!"

Kokkuvõttes on tore ja töölt lahkumine saab olema omamoodi kurb. Olen lõpuks inimestega ära harjunud, tekkinud on omad naljad ja boss hoiab mind (vähemalt tundub nii). Aga ma tunnen, et kui siia jään, jään lõksu ja parem on edasi minna, sest ma ei tulnud Austraaliasse ühte linna elama sama elu, mida saaksin kodus elada. Eks näha ole, kuidas kriis mu plaani vormima hakkab.