Into the wild. On aeg minna. On minemise aeg

Oh kui palju kordi ma oma peas ette kujutasin, kuidas ma seda postitust alustada võiksin. 30. juulil sai viimast päeva maal olles arvutisse kirja pandud ka üks mõtlik tükk juttu sellest, kuhu, miks ja millal ma minemas olen. Mõtlesin sellega alustadagi, aga las see hetkel jääda... Äkki sobib see avaldamiseks ka kunagi hiljem? Esimeseks postituseks saab aga hoopis kirjeldus mu Norra sõitmisest ja uuest kodust. Plaan oli sootuks muu, aga nagu elu ikka, see üllatab.

8. augustil asusin laevaga teele Norra poole – kruiisiga Stockholmi ja sealt edasi siis üle 12 sõidutunni Geirangeri. Laevas olles avastasin, et täpselt 5 aastat tagasi, 8. augustil, jõudsin Geirangerist tagasi Eestisse. Märgiline kuupäev?

8. august 2019

Kajutit jagasin 2 võõra naisega, kellest üks sõi enne magama minemist oma voodi äärel istudes suitsuribi, seejärel luges piiblit vms raamatut ja lõi risti ette (ja mulle tundus, et kui ma kajutisse läksin, hakkas kõvema häälega lugema, muidu luges nagu omaette…) Hommikul umbes 5 paiku hakkas ta juba asju kokku panema ja krõbistama. „Seiklus“ temaga lõppes siis kui ta vorstivõileiba ja ribi hommikuks sõi (ja palveid luges). Seda „aroome täis“ kajutit võib igaüks endale ise ette kujutada... Kajutist põgenedes lubasin endale, et enam kunagi ma võõrastega jagatud kajutis ei reisi (kui just tõesti vaja pole, sest nagu juba ennegi öeldud sai, elu üllatab).

Stockholmist asusin telefoni gps-i järgi teele Geirangeri poole. Aastate taguse lahendusega, kus olin kodus Google mapsist sõidujuhised välja printinud, oli tegemist väga hea edasiminekuga! :D

Optimistlikud 11 tundi ja 27 minutit

Teel. Lillehammerist 25 km kaugusel

Sõidu jooksul tegin vist 5 peatust – 3 pikemat ja 2 lühikest, sõit sujus hästi, aega läks kokku u 15 h. Lõpus, kui mägisematele teedele juba  jõudsin, läks pimedaks ja hakkas sadama. See oli üsna intensiivne, aga kõik läks hästi ja natuke enne ühte öösel jõudsin sõbra Jon-i juurde, kus sain veeta oma esimese öö.

Pärast hommikust uimerdamist ja erinevate sõprade ja tuttavate juures 3 kohvi joomist ja esimest jalutuskäiku ühe lähema künka otsa (oi see oli raske! Vanasti sain sellest künkast ikka kergemini üles) sain kätte oma uue kodu. Karavani. Mingil põhjusel meenub film Into the wild, kus noormees ühte mahajäetud bussi kolis…

Kodu

Karavan (Hobby exclusive) oli üsna trööstitu, koristasin seda mitu tundi, laenasin tulevase tööandja käest koristusvahendeid ja hiljem vajaminevaid söögiriistu. Kõrval asuvas karavanis elab kämpingu koristaja (bulgaarlanna), kes sõbralikult ka oma töövahendeid jagas. Pärast paari tundi kraamimist hakkas elamine ilmet võtma. Gaas ja vesi on veel ühendamata, aga voodi on olemas ja külmkapp töötab. Olemas on ka kööginurk (mida hetkel vee ja gaasi puuduse tõttu kasutada ei saa) ning wc-dušš ja internet. Üle muruplatsi on olemas ühiskasutatavad pesemisvõimalused, pesumasin, kuivati ja köök. Ilmselt hakkan pigem neid võimalusi kasutama :).

Kodu pärast kraamimist

Karavani taga mühab kosk ja karavani ees on suur terrass, kus hetkel istun ja seda kirjatükki meisterdan. Joon teist tassi kohvi ning ootan ja vaatan, kuidas siis edasi. Homme on esimene tööpäev, üle viie aasta, ettekandjana. Hirm uue töö ees on ootamatult suur. Ootame ja vaatame, mida siis kaks järgmist kuud toovad ja milliseid mõtteid mõtlema hakkan. Hetkel ei tea.