Esimene lumi…

…langeb ikka tippudele. Nii on. Eelmisel reedel (6. septembril) nägin selle hooaja esimest lund. Lumi polnud küll päris koduõuel vaid kaugemal ja kõrgemal asuvatel tippudel, aga siiski siin samas. Lumi. Eestis käidi samal ajal rannas. Selleks, et lund lähemalt näha, läksin jälle retkele Grinddalssætrale. Seekord oli ilm selgem ja vaated seetõttu erinevad. Jalga panin matkasaapad ja kaasa võtsin natuke rohkem süüa. Retk möödus ilma intsidentideta. Samas kohas, kus nägin eelmisel korral Saksamaalt pärit gruppi, nägin sel korral ühte paarikest, kes oli meil restoranis söömas käinud. Istusid, sõid ja kuulasid tümmi. Kuulasid tümmi keset loodust ja mägesid. Sellest ma aru ei saanud, aga ega ei peagi saama.

Esimene lumi

Hoolimata sellest, et tipud on lumised ja valged, esineb päevi, mis on mustad. Nii mustad, et ilusatel päevadel ei kujuta ettegi, et midagi võiks üldse nii musta olla. Lihtsalt teadmiseks, et ei ole nii, et olen nüüd kuu aega Norras olnud ja kõik on koguaeg hästi.

Kuu aega seljataga, kuu aega veel ees. Pean tunnistama, et aeg läheb liiga kiiresti. Paneks hea meelega nüüd kella korraks stopi peale ja jätaks selle septembri alguse kestma. Tahaks natuke rahulikult olla selles olemasolevas rütmis ja mullis, mis praegu on. Nagu teame, seda aga teha ei saa ja aeg ei halasta…

Ühel päeval tulid sööma üks mees ja naine, minuga rääkisid inglise keeles, omavahel vene keeles. Midagi kostus tuttavat ja otsustasin küsida, kust nad pärit on – selgus see, mis arvasin, naine oli Valgevenest ja mees Eestist. Lülitusime eesti keelele ümber ja lobisesime pikalt söödud supi taustale. Nii huvitav, kuidas vahel ära tabad…

Ühel teisel päeval oli üks Ameerikast pärit paar söömas. Mees oli suur lobamokk – kuna nüüd ei ole enam nii palju kliente, siis saame klientidega jutustada. St olla normaalsed klienditeenindajad, kes räägivad klientidega ja jagavad infot, mitte ei kiirusta kohutavalt jne. Aga see päev oli eriti aeglane ja rahulik ning sai kohe eriti pikalt rääkida. Selgus, et see paarike peab Floridas swingerite klubi… Eestist nad midagi ei teadnud, arvasid, et kõik on üks suur Venemaa ja see, et meil erinevad keeled on, oli ka üllatus. Iseenesest olid nad sõbralikud ja toredad, aga natuke omamoodi ka kindlasti.

Sel reedel käisin Ålesundis, lihtsalt natuke poodides ja linnas, Geirangerist ära. Ålesundi sõidab siit umbes 2 tundi. Korralik reis, viimased nädal aega on kohutavalt palju vihma sadanud ja ka seda sõitu saatis vihmasadu. Tee linna on aga ilus ja järgmisel korral tahaksin linna minna veidi teist teed pidi, et rohkem näha. Vaatame, kas õnnestub...

Ålesund

Pilvede mäng

Mäng jätkub

Väljas olen palju käinud. Reedel käisime tüdrukutega söömas ja veini joomas, eile toimus järjekordne stiilipidu – selga, jalga ja pähe tuli panna „glitter“. Pool küla läikis veel tänagi, see glitter oli igal pool, läikisid nii poiste kui tüdrukute silmad. Outfitid olid ägedad ja pidu oli tore. Aga nii mõnigi noormees ütles taaskord, et kõige ägedam oli ikkagi ettevalmistumine… :)

Mu šotlased ja eestlane

Fjord kui klaas

Pilvede rõhuv raskus

Öine laev

Nagu säraküünal keset pimedat ööd

Sel korral siis selline jutt. Nüüd olen vist 9 päeva järjest tööl ja kui see vihm ära ei lõppe, siis midagi uut ja põnevat ilmselt kirjutada polegi. Karavan kajab vihmasaju all ja voodi alt niriseb vett – arvan, et selle luugi tihend, kust veepaaki täidetakse, on läbi ja kui pidevalt sajab, hakkab luugi vahelt sisse nirisema. Vesi koguneb ühte kohta, sest mu kodu pole endiselt veel loodis.