Talv ja Carnavaron Gorge

Korralikku blogipidajat pole minust enam ammu olnud, aga vahel ikka sõrmed natuke sügelevad ja tahaks mõne sõna jälle öelda ning pildid ritta seada, et endal tore vaadata ja meenutada oleks.

2019. aastal maksimaalselt kuueks kuuks Austraaliasse tulles, ei osanud eluski ette kujutada, et 4 aastat hiljem ikka siin olen ja tunnen, et sellest on üks mu kodudest saanud… Kui Dunsboroughs veel elasin, siis oli seal üks Lõuna-Aafrika paarike, kes oli Austraalias juba vist 40 aastat elanud ning nad tähistasid restoranis, kus töötasin, oma 70. juubelit. Kuna oli 2021. aasta ja piirid koroona tõttu kinni, siis sõbrad-sugulased Lõuna-Aafrikast sünnipäevale tulla ei saanud, aga kui sünnipäevalaps kõnet pidas ja kõiki meenutas, siis sain aru, et inimesed, kes elavad teises riigis kui see, kust nad pärit on, on alati natuke murtud südametega… On põhjused, miks on lahkutud, on põhjused, miks on leitud uued kodud ja kohad, kus elada, aga minu meelest oma juuri ei kaota päeva lõpuks keegi… Nii ma siin elan. Olen õnnelik ja naudin seda elustiili, mis siin nii lihtne on. Aga ei möödu päevagi kui kodule, Eestile, ei mõtleks. Ja nii lihtsalt ongi…

Aga tagasi siis vahepeal toimunu juurde. Tööga on praegu nüüd ühel pool ja püüan nüüd midagi uut leida. Loodan, et leian midagi muud kui restoranitöö seda oli, aga eks näis, kuidas mu töökogemust hinnatakse... Praeguses restoranis oli muresid ja rõõmusid ja vahel sooviksin, et ma nii pagana kohusetundlik ei oleks… Kindlasti õppisin selle kogemuse läbi iseenda eest seisma. Sõnadega tehakse palju haiget, aga olen nii mõnelgi korral inimesed, kes tunnen, et ülekohut teevad, ette võtnud ja asjad selgeks rääkinud. Varasemalt oleks rohkem kodus kurvastanud ja asjadel koguneda lasknud. Noh, seda tuleb ikka ette, aga kui lõpuks rääkimiseni jõuan, siis räägin ausalt. 

Elan endiselt Sunshine beachil Wendy majas koos Daniga ja see on väga tore olnud. Leidsin endale ikka täitsa õige majakaaslase toona (või õigemini leidis tema minu). Eraelus on suures plaanis ka kõik väga hästi. Vabal ajal surfan (päriselt ka saan ikka paremaks nüüd lõpuks) ja teen süüa. Katsetan Eesti toitudega, kapis käib pidevalt leiva juuretis, lisaks katsetan erinevate toitude ja küpsetistega, mis vahel tulevad väga hästi välja.

Võtan nüüd aga telefonikaamera lahti ja hakkan pilte vaatama, et mõne sõnaga rääkida, mis toimunud on. 

Lihavõtete ajal värvisin mune

Lihavõtted Nina ja Lachlaniga. Paarike, kellega tutvusime eelmisel aastal Sydneys käies, tulid oma onule Päikeserannikule külla

Tegin kringli

Alexandria bay

Õppisin ravioolisid tegema

Tähistasime Dani sünnipäeva

Täitsa normaalne majanaaber on!

Juuli alguses käisime Arturiga väiksel roadtripil Carnavaron Gorges. Olin seal käinud ka oma kõige esimesel Austraalia-aastal 2008, aga ega ma suurt midagi peale aborigeenide koopamaalingute ei mäletanud. Seal saab siis oru põhjas umbes 20 km jalutada, ehedat vihmametsa kogeda, aborgeenide maalinguid näha ja ilusat loodust nautida. Meil oli aega vist umbes 5 päeva ja kilomeetreid oli nende päevade jaoks natuke liiga palju, aga tore oli ikka!

Olime seal 2 ööd, esimesel päeval jõudsime kohale pärastlõunal, käisime väiksel jalutuskäigul, pikutasime ja läksime varakult magama, et hommikul veel varem tõusta ja päikesetõusuks oru servale tõusta. Plaan sujus enam-vähem. Natuke jäime vist hiljaks, aga ilus oli ikka. See oli üsna järsk üles mäge rühkimine ja treppe mööda turnimine. Kokku kõndisime vist umbes 24 kilomeetrit. Artur polnud varem eriti matkanud ja mina "vana matkasell" mõtlesin, et mis see 20+ kilomeetrit siis ära pole, suuri seljakotte ja magamisvarustust ju tassida polnud vaja. Kõigest veepudel, lõunasöök ja fotokas. Ja ega polnudki väga hull, aga lõpuks olime mõlemad ikka kutu-piilu väsinud! Sõime õhtusöögiks pastat ja läksime magama jälle. Öösel püüdsime taevast ka mõnda tuttavat tähtkuju leida kuid ei õnnesnud. Ikka on meeles, kuidas kunagi ammu Whitsunday paadireisil öösel ookeanitaevast tagurpidi suure vankri leidsin.... Rohkem see õnnestunud aga pole.

Teel Carnavaron Gorge'i leidsime suure apelsini

Selliseid "jõe-ületusi" oli mitmeid

Sõnumi said kätte?

Pannkoogid!

Päikesetõusu vaade

Selliseid treppe sai ronida rohkem kui jalad kanda jõudsid

Need sõnajalad jäi mulle meelde juba esimesest korrast

Suured juured

2008. aastal koos Sharroni ja Pauliga

2023. aastal. Ilm paistab samamoodi jahe!

Tasakaaluharjutused

Naeruse häälega kookaburra

Lahedad puud

Reis oli kokkuvõttes äge, alati on hea Noosalt ära käia. Siia on kuidagi imelihtne "lõksu" jääda ja üldse mitte kuskile minna. Ma ei tea, miks see nii on... Huvitav oli näha väikseid linnakesi, kus elu on rahulikum, hinnad madalamad, inimesed soojemad. Tagasiteel peatusime korra ka Town of 1770-s, kus oli minu elu esimene surfitund ja Bundabergis. Bundabergis elasime Tamme ja Annikaga ning tegime farmitöid. Nüüd käisime ja otsisime vana hosteli üles, mis enam küll ei tegutse, tegin ka pildi selle ees, siis uitasime lihtsalt natuke mööda tänavaid. Nii kurb või naljakas kui see ka pole, siis Bundabergis tundusid tuttavad vaid hostel ning pubid ja baarid. 

Bundabergis hosteli taustal

Juuli ja august on siin kõige külmemad kuud. Wendy vahetas meil majas isegi kliimaseadme ära, et me saaksime talvel sooja õhku tuppa puhuda. See talv osutus aga nii soojaks, et kordagi me seda puhurit tööle ei pannud! Ilmad olid soojad, ookean oli helesinine ja pea iga kord kui surfamas käisin, nägin delfiine või vaalu! Vaalad tulid ka ikka päris lähedale. Üks kord kui surfasime, oli üsna tormine päev, aga kuidagi õnnestus ikkagi läbi valge vahu lainete taha end suruda ja siis surfatavaid laineid ootama jääda. Ühel hetkel ilmusid välja ka elevust tekitavad delfiinid! Kõik oli tore, aga olukord läks päris põnevaks kui ühel hetkel 4-5 delfiini minu all olevast lainest läbi ujusid! Nii äge kogemus!

Ühel teisel päeval jõesuudmes surfamas käies tulid aga vetelpäästjad ja ütlesid, et rannas olla väikseid haisid nähtud, et midagi hullu ei tohiks olla, aga igaks juhuks hoiatavad. Natuke olin veel edasi, aga ikka läks olemine kõhedaks ja otsustasin ära minna. Järgmine kord surfitunnis käies kuulsin, et oli olnud vist umbes 15 "haibeebit" (sellist u 1,5 meetri pikkust)... Ma ikka eelistan siis veest lahkuda kui mõni suuremat sorti kala ligi tikub!

Talvise päeva retk Granite baysse. Sinna on läbi rahvuspargi umbes 2km kõndimist.

Lõunapaus pärast surfisessiooni

Lihtsalt ilus vaade ookeanile

Ühel päeval tööle minnes nägin, et meil on taaskord Alf külas! Ta on meil püsiklient restoranis ja teenindasin teda juba mitmendat korda. Esimest korda olin ikka päris elevil ja siis seekord mainisin oma kolleegile Olale, et näe, Alf, lapsepõlve kangelane! Kõik alati naeravad ikka, et kuidas on võimalik, et me Eestis seda Austraalia seebikat vaatame. Ola siis ütles, et mine räägi ja tee pilti ka. Ma ütlesin, et olen liiga arg ja ei hakka sahmima sedasi. Ola aga kõndis sirgel seljal Alfi (Ray Meagher) juurde, rääkis loo ära, mis peale mul ei jäänud muud üle kui punastades tere ütlema minna ja sain pildi ka tehtud :)

Alfiga. Kliendina on ta hästi soe ja tore!

Jõudsin oma lugudega nüüd augustisse. Augustis oli mul puhkus ja käisime Arturiga Balil ja hiljem siis veel nädala üksinda Lomboki saarel. Kirjutan sellest järgmises blogis.

Hetkel istun töötuna kodus, 29. veebruaril oli viimane tööpäev. Püüan nüüd uuel nädalal tubliks hakata ja korralikult tööle kandideerima hakata.