Kuidas ma Kazbekil käisin ehk tunne oma hirme

Tagasi. Kott on küsivalt keset põrandat kummuli vajunud… Kuhu edasi? Esialgu oli plaan (matka) kokkuvõte kirjutada hiljem. Hiljem kui emotsioon on lahtunud ja järele on jäänud ratsionaalsed mõtted, tunded, mälestused. Aga ei saa. Õues on palav nagu Gruusias, kõlaritest kostub Batumi rõdul kuulmismeeli paitanud Irakli Charkviani ning tundub, et on õige mõtted kirja panna just nüüd, värskelt.

Osa I Valka-Riia-Istanbul-Tbilisi-marsutka-karjus. Hirme veel (eriti) pole.

13. juuli varahommikul viis isa mind Läti Valka bussi peale. Enne reisi süvenes üha enam tunne, et ma ei taha tegelikult minna. Vanemate juures oli ilus, suur ja soe suvi. Vaarikad ja maasikad valmisid, kõik oli hea ja rahulik… Tundsin, kuidas enne starti pinge muudkui kogunes. Märtsis alanud põlvevalu polnud kadunud ning ettevalmistus matkaks oli sellega luhta läinud. Meel oli mõru. Kõige lõpuks tegin viimsel õhtul kodus olles filmiliku õhulennu kui koerale, kes mul rihma otsas oli, lendava taldriku viskasin ja see pisut kaugemale lendas kui rihm võimaldas. Olgu öeldud, et koer on meil tugev ja tõenäoliselt suudaks vabalt kelku vedada jms. Igatahes lendas lendav taldrik pisut liiga kaugele, mina olin natuke liiga aeglane ja nii ma siis „sukeldusin“ ja oma haige põlve otsa veel ühe korra maandusin.

Tagasi 13. juulisse. Hirme mul siis rohkem ei olnud kui see, et põlv ja ma ise vastu ei pea ja mäel kuigi kaugele ei jõua. See kõik tundus piisavalt ebameeldivana ja piisavana, et koju jääda. Aga ei jäänud. Läksin Riias lennuki peale (bussijaamast lennujaama sain kenasti linnaliini bussiga nr 22). Lend läks sujuvalt ning jõudsingi Istanbuli, kus mul oli umbes 8 tunnine ümberistumine. Istanbulis oli ümberistumine ka Priidul, minu telgikaaslasel. Natuke Priiduga aru pidanud, otsustasime ümberistumise ajaks siiski Istanbuli linna peale minna.

Kõik läks sujuvalt. Istanbul oli kuum ja päikseline. Meie plaan oli mõni samm jalutada ning sööma minna, mis ka õnnestus. Mõne tunni, söögi, kosutava õlu ja smuuti järel oli aeg seada sammud tagasi lennujaama.

Istanbuli õunatee

Kommilett

Lend Tbilisse läks ka hästi, Priit oli ööbimiskohaga diili teinud ja kell 3 või 4 varahommikul kui maandusime, ootas meid takso, mis meid hotelli viis. Läksimegi „koju“, pessu ja magama. Hommikul oli hommikusöök, mis koosnes kohvist (lahustuv), munast, Gruusia leivast, vorstikestest, juustust ja lõunamaisest kurgist-tomatist. Pärast hommikusööki magasime lõunani.

Pärast lõunani veninud uinakut läksime matkaks gaasi ostma, see oli meie teistest varasemalt jõudmise tõttu kõige tähtsam ülesanne. Olin lendude ja sõitude ajal Priidule rääkida jõudnud kuidas me 2016. aastal Moskavas käisime ja kui klaustrofoobiat tekitavalt sügavad metrood seal on… Gaasi ostmiseks pidime sõitma metrooga, kõik tundus hea ja tore kuniks ma olin astunud liikuvale trepile, mis metroo juurde viima pidi. Uuh. Hea, et ma poole trepi pealt paaniliselt üles jooksma ei hakanud - metroo oli nii sügav, et trepi lõppu näha ei olnud… õudne. Jube hirm. Suutsin siiski metroosse astuda ja gaasijahile minna. Kui gaas käes, oligi juba lõunaaeg käes ning läksime vanalinna. Valisime ühe baari ja tutvusime Gruusia köögiga - marineeritud kapsas, köögiviljavalik (neile meeldib koriander!), šašlõkk… Kõik oli mõnus, baaris oli ka konditsioneer. Linnas oli umbes 34 kraadi sooja. Pärast lõunat sõitsime gondlitega mäe otsa ja kõndisime alla, kuigi organiseeritud ja uuriv meie vaatamisväärustega tutvumine polnud.

Tbilisi

Pärast jalutuskäiku oli taas aeg korra istuda (kuumus oli suur ja väsitav) ning siis hakkas sadama. Korralikku ja paksu äikesevihma! Kui vihm natuke järele oli jäänud, otsustas Priit minna väävlisauna ja mina läksin jalgpalli 3.-4. koha mängu vaatama. Saun lihtsalt ei tundunud ilma arvestades õige kohana mu jaoks. Õhtul saime Priiduga jälle kokku ja läksime hotelli. Taksoga, sest metroosõiduks ja järgmiseks klaustrofoobiaringiks olin ma liiga väsinud. Hotellis pakkisime kotid ja läksime magama, hommikul pidid ka teised jõudma: Martin, Olavi, Heili, Heli ja Ele.

Hommikul tegin veel viimase kiire ja sahmiva pakkimise (pinge kasvas. Kas põlv peab vastu? Kui kaugele jõuan? Kas süüa on piisavalt? Kas varustus on piisavalt soe?....).

Igatahes kell 9 turul/bussijaamas me teistega kohtusime ja marsutkat otsima asusime.

Teekond matka algusesse

Marsutka, kuhu mahutati meie 7-liikmeline seltskond ja 2 itaallast, maksis 20 lari inimene (jagada umbes 3-ga) ja sõit kestis umbkaudu 3-4-5 tundi, ei mäleta enam ja ilmselt see sõit on iga kord pisut erineva pikkusega. Teel tehti 3 vaatamisväärsustega tutvumise peatust: Vene-Gruusia sõpruse monument, klooster ja mineraalveeallikas. Minu jaoks möödus enamus sõidust magades. Sõpruse monumendi juures jalutades tundsin juba ka „kõrgust“ ning kõndides natuke hingetuks jäämist. Buss oli meil ka tore- see pidi alati peatuma kallaku peal, sest vastasel juhul ei oleks see enam käivitunud :).

Marsutka

Sõrpruse monument

Klooster

Vaade piirkonnale

Martin oli valinud meie matkaks alternatiivse raja ning seetõttu väljusime bussist pisut enne matka tavapärasesse alguspunkti, Stepantsmindasse, jõudmist. Matka alguseks oli üks väike bussipeatus, kus tuli päiksekreem peale panna, matkakepid parajaks kruvida ja seljakott selga vinnata ning kõndima asuda. Esimene päev pidi orienteeruvalt 2 kilomeetrit olema.

Ilm oli soe ja taamal ähvardas vihm. Pidasime diskussiooni, kas vihmariided tasuks kohe selga panna  või kiiresti laagrisse kõndida, telk kuivaga püsti saada ja siis vihmariided selga panna… lähenemisi oli erinevaid. Mina panin ühel hetkel siiski vihmajope selga ja tõmbasin kotile kaitse peale. Vihma kätte ma ka jäin. Sellise korraliku vihma kätte, lisaks pisut müristamist ja äikest. Teekond osutus pikemaks kui 2 kilomeetrit, nii umbes 5 kilomeetriseks ning joonistus välja ka liikumise muster: mina olin kõige nõrgem ja kõige viimane. Aga polnud hullu, see ei häirinud mind, keegi ei pidanud otseselt minu tõttu oma tempot aeglustama. Mis muidugi lõpuks muutus... :).

Laagrile lähenedes lugesin platsil toimetavate inimeste arvu: 7. Mõtlesin tükk aega, et koos minuga peaks 7 inimest olema mitte 8 ja juba mõtlesin, et äkki meie rajal on ka siiski teisi matkajaid. Kohale jõudes selgus aga, et tegemist oli hoopis lehmakarjusega, kes tuli meiega juttu tegema. Ta käskis meil telgid üles panna ja tema juurde teed jooma minna. Mis see „tema juures“ oli, ma aru ei saanud, aga pärast telkide üles seadmist ja väikest pikutamist tema hüti poole teele asusime. Hütt, mida ümbritsesid lehmad, oli ehitatud kaseritvadest ja sinisest kilest: neli vaia, millele oli kile ümber ja üle tõmmatud. Toal oli väike eeskoda ja sees vedruvoodi koos magamiskotiga, gaasiballoon, laud ja paar riiulit. Muldpõrandal valmisid kilekotis juustud. Hmm…

Teevesi pandi keema (Ele ja Heli korjasid jõe äärest värsket piparmünti) ning karjus hakkas lauda katma - Gruusia leib, doktorivorst, keedukartul, hapukoor, kohalikus majapidamises valminud juust. Okou. Häirekellad lõid käima - tundus, et kui seal tõesti midagi sööma peame (esimest korda kasutati mõistet Gruusia külalislahkus), siis oleme järgmised paar päeva telgis kõhugripis…. Jõime teed ja ääri-veeri hakkasime asju maitsma. Kes valikuliselt, kes kõike. Pärast tunnikest või paari, kõhud täis, suundusime telkidesse ja magama.

Esimese matkaöö kodu

Teiste kodud esimesel ööl

Läksin varakult magama, mõtlesin veel, et kui ma tõesti nüüd seitsme paiku õhtul magama jään, siis olen keset ööd üleval ja ootan hommikut. Magama ma ka jäin. Priit käis vahepeal veel teepeal kadunud veepudelit otsimas, tema naastes korraks ärkasin, aga muidu magasin hommikul kell a üheksani õndsat und. Väljas sadas ja keegi ei kiirustanud. Ei tahetud märgade asjadega teele asuda, sest üles pool jõudes (ööbisime u 2300 m peal) on niisketes riietes, telkides ja magamiskottides kindlasti külm. Nii me seal kügelesime ja „ootasime ilma“. Mingil hetkel oli karjus jälle platsis ja kutsus teed jooma. Kuna midagi targemat teha polnud, läksime tema juurde. Taas kaeti laud nagu eelmiselgi õhtul, kartulid oli vahepeal sibulaga ära praetud.

Taamal paistab karjuse kodu

Istusime tema juures ja vene keelt paremini rääkijad said teada, et tal on 10 last, 15 lapselast, 2 kõrgharidust ja mägedes karjuseelu elab ta vaid suvel. Erinevates Gruusia linnades olla tal ka mitu maja (lastel siis ilmselt?) ja rahvuselt olla ta üldse ukrainlane, mägedes on ka karusid ja hunte ning tavaliselt laseb ta oma jääkaru meenutava koera ööseks lahti, aga kuna meie seal olime ja koer kuri on, hoidis ta teda kinni. Ühel hetkel tulid kaugemal kileonnis elavad lambakarjused külla ning hakkas šašlõki ja veini jutt. Mingil hetkel läksime tagasi telkidesse, et asju pakkida ja kuivatada, ilm oli väga muutlik. Saime lõpuks plaani paika, et kui ilm vähegi võimaldab kõnnime edasi. Siis tuli aga karjus jälle, et nüüd on veini ja peame veini jooma. Poisid leppisid kokku, et lähme tema juurde, joome viisakusest natuke veini ja siis oleme resoluutsed ja hakkame astuma (asjad olid juba koos). No nii enam-vähem saigi. 3 klaasi veini hiljem, siiski enne kui šašlõkk valmis sai, hakkasime astuma (umbes kell kolm päeval).

Muutlik ilm, pilved tulid ja läksid

Algus oli sujuv. Kõndisime kahes grupis, käisid arutelud, kas grupi parema toimimise ja helgema tuleviku nimel peaksime kõik koos kõndima või võime sellel lihtsal maastikul ka natuke eraldi hoida. Ümberringi oli kõik kena ja roheline, mäed olid muinasjutulised. Ilm läks õige ilusaks ja tundsime, et oli hea, et ikkagi liikuma saime.

Rada läks aga ühe järsemaks ning matkakepid kulusid ühe rohkem abiks ära. Kuna tegemist oli alternatiivse rajaga, siis rada polnud väga selge ning kadus vahepeal ära. Poisid orienteerusid ja otsisid õigeid kohti edasi pääsemiseks. Kõik oli üsna hea kuni rusu ületamiseni. Jõudsin Martiniga kahekesi rusu juurde kui Ele seda üsna hirmuäratavalt ületas. Olgugi, et hirmuäratavalt, aga üle ta sai, seejärel läks Martin, kes ka üle sai ning siis oli minu kord.

Puhkehetk kuni rada otsitakse

Tee otsijad

Astusin sammu ja astusin kaks ning siis olin nagu ämblik pudiseva mäe küljes: üks jalg ühel pool mingit kivi, teine teisel pool, ühe käega hoidsin rohututist ja teisega pudenevast kivist. Ja siis tekkis (väike) paanika, sain aru, et mina sellest rusust üle ei saa. Ei saanud ka tagasi. Paanika kasvas. Ele ja Martin õpetasid, et paneksin jala ühte või teise kohta ja hoiaksin käega siit või sealt, aga ma ei suutnud midagi teha, igalt poolt pudises, seljakott tõmbas mäest alla ja esimesed pisarad polnud kaugel. Tekkis viha ja hirm ja ilmselt polnud ma ka enam kõige viisakam. Soovisin vaid, et vend seal oleks, sest teadsin, et tema teaks mida teha. Lõpuks pani Martin oma koti kuidagi maha ja tuli teist rada pidi mind päästma. Kuna tegemist oli keerulise kohaga, siis pea 30 kilost kotti maha panna ja hiljem selga saada, polnud üldse mitte lihtne. Ta suunas mu jala õigemasse kohta astuma ning kui lõpuks enam-vähem aru sain, kuhu minema pean, palusin tal oma seljakotti kalju poole lükata, et ma ei tunneks nagu kott mind tagurpidi mäest alla kukkuma kisuks. Nii õnnestus mul tagasi saada ning alternatiivset rada mööda rusust üle pääseda. See kogemus ei olnud meeldiv ja mõtlesin, et mis kõik veel edasi saama hakkab.... Tegemist oli vaid matka algusega ning Martini sõnad, et kogenud matkajale ei olnud see siin mingi takistus, ei andnud julgust juurde.

Üles, ainult üles

Kui rusu oli ületatud, läksime edasi. Rada oli mööda (minu jaoks) üsna järsku mäe külge - õppisin uue mõiste „traavers“. Ühe (või kahe) käega haarasime tasakaalu hoidmiseks mäepoolsetest rohututtidest ning muudkui astusime, vahel natuke tasakaalu kaotades ja mõeldes, miks ma siia küll tulin… Päeva lõpuks, umbes kaheksa paiku, laagrisse aga siiski jõudsime. Tegin esimese Tactical Foodpacki eine õhtusöögiks (osutus maitsvamaks kui lootnud olin), kiire pesu külmas mägijões ning tuttu. Meeleolu oli natuke mõru ja öö oli palav...

Lugu jätkub. Kuna olen jutukam kui plaanisin, teen matka kohta mitu postitust.