Ja laev on uppunud

Kui koroona siin Austraalias rohkem liikvele asus, ilmusid ka teenidussektorit tögavad – ilmestavad naljad. Üks, mis mulle silma hakkas ja meelde jäi, oli see, kus teenindussektoris töötavaid inimesi võrreldi uppuval Titanicul musitseeriva orkestriga – laev on põhja minemas ja midagi teha enam ei saanud, aga meelelahutajad jätkasid oma tööga.

Nii käisin ka mina, kuni sisuliselt viimase hetkeni, tööl, kuigi oli teada, et varem või hiljem tuleb käsk sulgeda. Ja no tegelikult, hoolimata sulgemiskäsu puudumisest, käis rahvast söömas iga päevaga järjest vähem. Aga nii ma siis läksin reedel (20.03) õhtuks tööle. Teenindasime veel ühte kriisiaja pulma, ilus oli. Õhul sulgesime suhteliselt hilja teadmisega, et ka veel laupäeval ja pühapäeval (mil pidi olema mu viimane päev) avame restorani – tulemas oli veel üks pulm ja pühapäeval pidi toimuma ristimine. Kui reedel tööle läksin, olin endiselt nohus ja kui ühe uue kolleegiga rääkisin, selgus, et ta oli üsna närviline seoses viiruseleviku ja kõigi nende võõraste inimeste teenindamisega. Väljendas oma muret ka bossile ja siis tuli boss minu käest küsima, et kas ma tunnen end nii kehvasti, et tahaksin koju minna. Ütlesin, et ei tunne end nii halvasti, et koju tahaksin minna (tavalises maailmas elades ei oleks keegi aru saanud, miks tahaksin nohuga kodus olla). Lisasin aga, et ma saan aru, et kui nemad tahavad, et mina koju läheksin, sest kõik on viirusehirmus. Küsis veel mu köha kohta ja siis läks mu uue kolleegi juurde ja ütles, et kui ta soovib, siis ta võib koju minna, Triin jääb. Saan aru, et praeguses kriisis oleksin pidanud mina end nelja seina taha lukustama, aga läks siis nii. Õhtul helistasin koroona infotelefonile, et uurida, kas saaksin kuskil enda ja teiste meelerahuks testi ära teha. Aga ei saanud – ma polnud viimase 14 päeva jooksul välismaal viibinud ja teadlikult polnud ma ka viirusekandjaga kontaktis olnud ning asjaolu, et elan hostelis ei tea kellega koos, ei olnud piisav põhjus.

Laupäevahommikused pulmakülalised saabusid õige varakult ja hommikuks oli ka selgunud, et pühapäevane ristimine jääb siiski ära, sest kohale tulema pidanud külalised kartsid viirust. Ka laupäevane pulm oli kriisiaja pulm ning vesiste silmadega igatseti vanatädisid, keda koroonaohu tõttu pulma tuua ei saanud. Pulm ja inimesed olid toredad. Koristamise lõpusirgel palus boss pitsameistril paar pitsat ahju panna, et saaksime kõik koos süüa, sest tal oli vaja meiega rääkida. No kuna ta oli mind koju sõidutades mulle mitu korda rääkinud kui hull seis on, siis oli juba teada, mis sealt tulemas on. Saime restorani koristatud ja istusime kõik sööma. Boss rääkis majandusraskustest ja plaanist veel pühapäeval normaalselt avatud olla ning siis uuest nädalast avada vaid õhtusöökideks ja nädalavahetusel olla terve päeva avatud. Tänas mind tehtud töö eest ja ütles, et päästsin nende naha kui jõulude ajal pardale tulin ja kiirelt tööle asusin. See oli mu viimane vahetus.

Läksin töölt koju, hing oli hell. Teadsin, et lahkumine saab kurb olema. Pidin järgmisel päeval veel korra läbi minema ja oma tööriided tagasi viima. Jõudsin õhtul hostelisse, kus olid Chloe ja Fraser, kes olid otsustanud minna Adelaide’i külje alla Vendela juurde (rootslane, kellega Geirangeris tutvunud olin). Vendela juures sai kuskil maapiirkonnas telgis ööbida ja ka väikse maja pakutavaid mugavusi kasutada. Kõik olid hostelis äkki tegutsema hakanud, sest lahti olid läinud jutud osariigi piiride sulgemisest ning kõik vaatasid ühtäkki tõtt olukorraga, kus neil tuleb järgmised 2 kuud hostelis karantiinis istuda. Ja muidu linnasõbralikud inimesed ei olnudki sellest mõttest enam nii vaimustunud. Ma mõtlesin terve õhtu, kas lähen ka Vendela juurde (ja loodame, et saame sealt edasi lääne poole sõita ja siis lõpuks Perth jõuda) või lendan otse oma lapsepõlve sõbranna Laura juurde Perthi. Oht ühte või teise osariiki kinni jääda oli päris suur. Pärast tunde kaalumist otsustasin riskida ja ostsin lennupiletid Adelaide’i. Mõtlesin, et ma nii igatsen loodust ja maakohta, et Melbourne’i vahetamine Perthi vastu oleks aga lihtsalt ühe suurlinna vahetamine natuke väiksema linna vastu. Hommikul ärgates olid aga ostetud lennupiletid tühistatud. Hakkas uus vaagimine. Vendela ütles, et ta peika ema oli kartma hakanud, et me äkki linnast tulles viiruse kaasa toome. See oli minu jaoks otsustamise koht – kui seal sedasi kardetakse, siis mina sinna minna ei tahtnud. Rääkisin Lauraga, ostsin pileti Perthi ning läksin töö juurde riideid ära viima. Viimane rongisõit Flindersi rongijaamast Williamstowni ja viimane jalutuskäik restorani. Kui kohale jõudsin, andsin asjad ära ja bossid küsisid, et mis teen nüüd. Ütlesin, et lendan õhtul Perthi. Naine küsis, et kuhu ma lähen, osariikide piirid on juba suletud?! Oi-oi. Häirekellad hakkasid lööma. Kas tõesti jään hostelisse luku taha, kuhu ma ometi minna saaksin… Mees läks guugeldama, aga kuna see oli alles värske pressikonverentsi info olnud, siis kirjalikke uudiseid selle kohta veel polnud. Nad soovitasid mul aga lennujaama minna, et äkki päris päeva pealt liikumist ära ei lõigata. Jätsin siis allesjäänud kokkade (2) ja kelneritega hüvasti ning seadsin sammud õue. Kuna sadas, siis bossnaine ütles mehele, et ta mu rongi peale ära viiks. Istusime autosse, rääkisime natuke juttu ja ta ütles, et paneb pärast lõunapausi restorani kinni. Ütles, et närvid ei pea enam vastu sellele muretsemisele ning lihtsam on praegu uksed sulgeda, et järgmisel kevadel/suvel (meie sügisel) need uuesti avada. Rongijaamas jätsime hüvasti, soovisime teineteisele kõike head ning hakkas viimane sõit tagasi linna. Laev oli uppunud.

Viimane vaade töö juurest

Rongis guugeldasin uudiseid ja sain teada, et osariikide piirid sulgetakse 48 tunni jooksul mis andis mulle piisavalt aega, et Perthi jõuda. Pakkisin kiirelt asjad, tegin veel süüa ning andsin ülejäänud toiduvarud hostelisse jäänutele. Vahepeal teiste reisisellidega rääkides ja uudiseid lugedes, tuli siit-sealt valeinformatsiooni, et siselennud on juba kõik tühistatud ja enam ei saa kuskile jne. Pinge oli päris suur. Hostelisse jäi väga vähe inimesi ja kõik, kel võimalik oli, panid plehku. Sõitsin siis lennujaama, pika ajavaruga, sest arvasin, et seal on suur mäsu ja tunglemine. Lennujaam oli aga hoopis vaikne ja kõik läks sujuvalt. Lend väljus õigeaegselt. Nohu tõttu oli muresid aga kõrvadega (siiani), aga kohale ma jõudsin. Laura ja Gustav olid mul lennujaamas vastas ning tõid enda poole.

Hosteli baar püüdis enne inimeste lahkumist veel maksimaalselt õlut müüa

Nägemiseni Hiinalinn ja Melbourne'i kodutänav

Sügislilled Melbournes

Täna olen siis juba 5. päeva siin. Uudistes on üks pressikonverents teise järel ning räägitakse koroonast, koolide sulgemisest, tööpuudusest, majandussurutisest jne jne. Kõik see on juba aga ammu tuttav ning imestama paneb, et sellest viirusest räägitakse nii nagu see oleks mingi uus asi. Hiina, Euroopa ja Ameerika kogemus ei paistnud olevat piisav, et uskuda, et ka siin olukord halvaks läheb. Ja mulle tundub, et iga riik püüab ise oma jalgratast leiutada – kuidas ikkagi õppetöö korraldada, kuidas viiruse levikut piirata jne. Aga no on nagu on ja teha pole midagi. Olen oma nohuga kodune olnud – korra käisime poes ja püüdsime osta terve nädala toiduvaru ning usuga ookeani tervendavasse mõjusse, käisime ka ühes pigem tühjas rannas ujumas (olime kõigist ja kõigest piisavalt kaugel, et mitte kellelegi ohtu valmistada). Elame päev korraga ja vaatame, mis saab. Laural on töö alles, sest töötab söögikohas, mis pakub söögi kaasaostmise võimalust. Loodame, et see ka nii jääb. Gustav käib koolis, aga lapsi on seal vähe ning ülejärgmisest nädalast pannakse vist kõik koolid kinni. Viimase märtsi päevaga piiratakse ka liikumist osariigisiseselt. Meie saame edaspidi liikuda vaid Perthis ja siin külje all olevas asulas. Õnneks on Laura elukoht eramajas koos väikse tagaaia ja muruplatsiga, peaaegu tundubki nagu oleksin siiski maale jõudnud!

Laura ja Gustav

Päikeseloojangud on siin ilusad

Taevas on madalal

Hetkel on kõik hästi ja mul on vedanud, et saan siin Laura juures olla. Ajavahe Eestiga on nüüd ainult 6 tundi ja kuna liikusin põhja poole, on ilm jälle palav (vahepeal oli üle 35 kraadi sooja, nüüd jälle on ilm normaalsem ja temperatuur alla 30 kraadi). Ärkan umbes siis kui Laura ja Gustav tööle-kooli lähevad ning lähen nendega samal ajal magama ehk siis puhkan üsna palju praegu. Ju siis oli vaja. Meel on pigem positiivne, aga ikka ja jälle võtab ka üsna mõtlikuks see olukord… Sellega mu koroonapäevikud praegu lõppevad, eks näis, mis siis edasi saab.