Märkamisi kuklapoolelt

Tihti kui kuskile sõidan ja rohkem aega omaette olla on, taban end mõtlemast, mis Austraalias kuidagi teistmoodi on. Sõidus olles luban, et panen need tähelepanekud blogisse ka kirja, aga siis jõuan sihtpunkti ja meelest need tähelepanekud läinud ongi. Kuni järgmise sõiduni.

Ükspäev toodi meile majja puid ja see tuletas neid kohalikke kiiksusid meelde jälle ja mõtlesin, et on aeg ära teha seda kirjatükk.

Kolisin vahepeal Dunsboroughst Margaret Riverisse, kus Nataliel ja Samil maja ja selles vaba tuba on. Kuna alanud on sügis ja Margaret River on oma ookeanile avatuse tõttu külmem kui Dunsborough, siis oli vaja maja kütmiseks puid tellida. Kui Natalie seda korraldama hakkas, arutasime kui palju puid tuleks osta ja Facebooki marketplacest puid otsides sattusime väga eriskummaliste mõõtudeni. Puid sai osta näiteks ühe aiakäru täie või Toyota Landcruiseri kastitäie. Kui lähemalt uurida, mis maht sellel Land Cruiseri kastil on, anti 2 mõõtu, nt 8x5. Mis see täpselt on, ei teagi lõpuks… Ilmselt pikkus korda laius jalgades. Sügavust ei peeta oluliseks… Sama selgus käis aeda mulla ostmisel. Aiakäru jagu ja seal oli veel ka „scoop“ võimallik osta, mida võiks tõlkida kühvliks vms, reaalsuses oli see aga suurem kogus – 300 liitrit või midagi sellist. Natalie küsis mu käest, mis ma arvan, palju puid vaja läheb, aga neid mõõte nähes ei osanud ma väga palju abi anda selles osas….

Land Cruiseri kastitäis ahjupuid

Lõhutud puud. Puu on nii tugev ja tihke, et kui neid halge veel väiksemaks üritada lõhkuda, siis õrnemalt lüües põrkab kirves, ilma puud lõhkumata, üles tagasi

Mis vanematest asjadest veel meeles on, on näiteks see, et kui Broomest tagasi Perthi sõitsin, nägin teel suuri nn ülemõõdulisi veokeid, mida saatsid saateautod. Tihti, kui nad vastu tulid, siis märgates saateautol silti „oversize load ahead“, võtsin sõidu natuke ettevaatlikumaks, aga midagi hullu tavaliselt polnud. Mujalgi neid suuri veokeid näinud. Ühel hetkel aga transporditi mingeid suuri masinaid, ilmselt kaevandustesse, mis enam ühele teepoolele kuidagi ära ei mahtunud. Saateautod tõmbasid tuledega ning alles siis sain aru, et midagi kahtlast on, tõmbasin tee äärde ja jäin seisma ning siis nägin vastutulevat masinat… see oli päris hirmus. Minu auto oleks ilmselt võinud veel selle alt läbigi mahtuda, aga jah. Õppisin neid silte natuke tõsisemalt võtma ja varakult tee äärde tõmbama.

Broomest naastes oli veel omamoodi naljakas see kui lõpuks järjekordsesse väikelinna jõudsin ja autot tankida püüdsin, aga seda teha ei saanud – kütuseauto oli too päev hiljaks jäänud, ning bensiin oli tanklast otsa saanud, diislit veel oli. Minu jaoks midagi sellist, mida ma oodata ei osanud.

Lisaks ülemõõdulistele veokitele liigub põhja pool ka palju „roadtraine“, need on siis suured rekad, millel on 3-5 järelkäru, kogupikkuseks umbes 35 meetrit. Nende autode suuruse tõttu on nende pidurdusteekonnad väga pikad ning väidetavalt kui nad vahel ka mõnele loomale (kängurule või lehmale) otsa sõidavad, siis jätkavad nad seisma jäämata oma sõitu ning nii saadavad mööduvaid sõidukilomeetreid tee ääres lebavad lehmade ja kängurute laibad.

Kurb asi, millest ma eriti kirjutada pole tahtnud on see, et siin Austraalias on kohutavalt palju narkootikume. Mitte ainult leebe kanep, aga ka palju muud „põnevat“ Mendelejevi tabelist…

Austraalia on tuntud kui „nanny state“, ehk nad muretsevad/hoolitsevad üle teatud asjade osas. Seda iseloomustab näiteks natuke see varasemalt kirjeldatud jutt laste kooli saatmisest ja sealt ära toomisest. Neid näiteid on veel, aga kohe ei tule pähe. Mis selle täielikuks vastandiks minu jaoks on, on aga see, kuidas koerad auto kastidesse aetakse ning siis nendega sõitma minnakse. Maal ja väikestes linnades on tihti näha naeratavaid koeri, keel vestil, uljalt sõidu suunda vaadates ja ilmselt tuult nautides. Mõni on rihmaga ikka auto külge kinni ka seotud, aga enamus on minu meelest täitsa lahtiselt seal.

Maragaret Riveris kõik kas surfavad või teevad joogat ning mediteerivad. Kui ühel esimesel hommikul siin üles ärkasin, siis oli Samil ja Natalil organiseeritud vibratsioonimeditatsioon, kuhu ka end kaasa pookisin. Hommikul oli väljas meeletu vihmasadu, läksime ühte puhkekülla/tallu, kus oli vana küün, millel oli ilus uus põrand ja katus ning bullerjani moodi kamin. Astusime tuppa, võtsime jalanõud jalast, haarasime nurgast mati, padja ja teki, viskasime kamina kõrvale pikali ning hakkasime vibratsioone ootama. Meditatsiooni läbiviija lõi vastu mingeid „trumme“ või plaate ja siis kumas erineval kõrgusel mahedaid „plõnnnnne“ ja „plõnnnne“. Me pikutasime, pool unes ja tajusime vibratsioone. Vihma tekitatud kaja oli kohati küll tugevam kui kuuldud „plõnnid“, aga huvitav kogemus siiski. Pärast meditatsiooni läksime samas kohas asunud kohvikusse lõunasöögile, kus kõik toit oli kohalik ja orgaaniline. Söömas oli palju noori peresid, sest siinsetele inimestele meeldib tarbida oma ja kohalikku ning seeläbi teenitud raha oma kogukonda toetama suunata.

Koeral oli päris lõbus. Kui mina oma lauaga rannale liuglesin, tuli ta väga rõõmsalt ka mind tervitama

Ülemisel pildil olev koer püsib laual kauem kui mina :)

Kindlasti unustasin umbes pooled tähelepanekud ja eriskummalised asjad ära. Kuna nüüd on Margaret Riveris elamise tõttu sõitmist rohkem ja ehk saan mõnel teisel korral jätkata... Muidu on elu suures osas sama. Käin tööl ja püüan endiselt surfama õppida. Olen teinud väikseid edusamme, väga tillukesi. Paar päeva tagasi sain endale lõpuks ometi ka algajale sobiliku surfilaua, mis hetkel, pärast 1,5 kuist treenimist edasijõudnute lauaga, tundub päris mõnus. Olen endiselt valgel vahul ja päris laineid imetlen eemalt. Ühel viimasel päeval enne hostelist ära kolimist käisin mina ja üks hollandlanna koos paari teise backpackeriga ühe austraallasse eestvedamisel ühel salajasel rannal surfamas. Parkisime end Sugarloaf Rocki juurde ära, võtsime varustuse ja asusime ranna poole teele – kõndida oli kuskil 15-20 minutit. Ilm oli pilvealgune ja kohati isegi natuke vihmane, kõndisime kuskil 10 minutit mööda kitsast matkarada põõsaste vahel ning siis laskusime rannale. Pidime natuke isegi ronima, kohati käed maha panema, surfialauad kaenla all, oli seda väga „huvitav“ teha. Rada oli äge, rand oli veel ägedam. Üksinda, ilma kohaliku inimeseta, poleks ma sellisesse kohta kuidagi sattuda saanud. Lained olid massiivsed, poisid püüdsid laineid ja meie hollandlannaga „mängisime“ lainete murdumise järel tekkinud vahul. Paar tundi vees, lõputud kukkumised ja rõõmsad tõusmised ning püsti jäämised. Ääretult äge emotsioon!

Enne kolimist Michealiga Torpedo Rockis. Droonipilt

Mu lemmikvõte. Pildi tegi Micheal drooniga

Micheali ja Samiga Margaret Riveri jõesuudmes

Margaret River (Pildi tegi Micheal)

Arbuusid Natalie ja Sami soolaleiva peol (mina elan ka siin nüüd)

Ööhakul pärast soolaleiba

Kuutõus Busselton jettyl

Teel salajasse randa

Poisid laineid püüdmas

Poisid laineid võtmas

Ja surfamas

Berto, Antoine ja teenäitajast austraallane Matt

Päikeseloojang Surfers Ponitis

Sügis tuleb. Caves road

Nii ma siin vaikselt kulgen. Mõtlen, mida edasi teha, aga ei ole midagi kindlat veel otsustanud. Natuke vaatan ka seda, kuidas ilm on. Käes on sügis ning ilmad on vähe jahedamad ja vihmasemad. Talvel pidi üle päeva sadama... Elame-näeme.