Minekuvalmis

Ma nüüd siis lähen! Edasi. Linna 1770. Seal on ootamas mind surfitund (loodetavasti) ja edasi Whitsundaysile... Seal lähen kruiisitama! Oeh. Ei jõua enam peaaegu, et ära oodatagi... Väsinud olen. Olen ju 1.aprillist saati tööl olnud. Ilma ühegi vaba päevata ja täna on juba 23.aprill. Aga elan. See on vist peamine. Homme kell 4 p.m läheb buss. Midagi rohkemat ei oskagi praegu öelda. Saksa- Annika on mu reisikaaslane.

Igatsus

Margit, kunagi kui Norras veel olin, kysis minult, mida igatsen Eestist. See kysimus oli voib-olla kyll soogi kohta, ma tapselt ei maleta... Aga tol korral igatsesin musta leiba ja kohupiima vist. Ei midagi uut siin maamunal. Kuid siin Austraalias on teised igatsused. Uskumatu igatsus tekib peale, kui kuulen, et Eestis on kevad. Nagin pilte Suislepast, siniliiliad juba oitsevad, muru on usna roheline. Fantast. Kevad. Ei tundunud ka uldse paha, kui kuulsin vahepeal, et Eestis on polvini lumi maas... Teile, mu sobrad ja teised Eestisviibijad tundus see tol korral kindlasti paha. Aga mina igatsen seda tunnet, et naha, kuidas kodumail aastaajad tulevad ja lahevad. Igatsen tunnet, et vahetada soojad riided ohemate vastu, igatsen soojuse tulekut ja lume minekut... Selle aastaga olen koigest sellest kuidagi ilma jaanud. Kuusemetsa lohna igatsen. Maletan veel paris hasti kui esimest paeva Sydneys olime... see lohn! Seal lohnas hoopis teisiti. Enam ma seda ei tunne. Olen harjunud. Jaab vaid loota, et Eestisse naastes tunnen samamoodi erilist lohna, lohna, millest olen eemal olnud. Oli maru tunne kui esimest palmi nagin. Ma katsusin palmipuu koort... Nuud ma vaatan ja naen, et jah... on kyll palmid. Aga enam ei teki seda vagevat tunnet.
Ja mida ma veel igatsen? Ma igatsen Norra lumiseid magesid. Ma hakkasin magesid Norras olles armastama... Nad meeldisid mulle ka enne, aga nuud, kui naen pilte magedest jookseb sudame alt varin labi... See tunne magedes olla, seal elada... Autoga soites korvad lukku lahevad... Vot selliseid tundeid ja emotsioone igatsen.
Selline on mu igatsus seekord.

Hah

Ma toost parem edaspidi ei raagi. See muutub liiga sageli. Mingil pohjusel tehti me tomatite tiim vaiksemaks 1 inimese vorra. Minu vorra. Tana kaisin tsukiinisid pakkimas. Eile kohtasin oma ehitusemeest jalle. Utles, et ehitus polevat veel alanud, seeparast pole helistanud ja tal vaga paha tunne koige parast. Ja see jutt oli veel enne baari minekut:D Mnjah, vaatan, mis elu toob!
Eile kaisin Jacobi (rootslane) , Tsoani (korealnae) ja Kjuuiga (korelane) baaris. Korelased on aarmiselt sumpaatsed... Tosimeeli!
Ja Sebastianiga (sakslane) tollasime eile ringi ja otsisime tood, aga ei leidnud. Ta on ka aarmiselt tore, aga lahkub homme siit Bundabergist... Kurb!
Tammele tana palju onne sinna kaugele Sydneysse!

Romaanid...

...tomatitest.
Oeh! Kell 4 hommikul aga tomateid sorteerima ja kell 14 koju. Siis moni tund arkvelolekut ja siis magama tagasi... Kell 20 algab keskmiselt mu uneaeg... Peatselt on lootust alustada juba kell 2. Kena, kena. Vahemalt ei kuluta oma teenitud raha eriti.
Kaisin tana ujumas. Motlesin, et ujusin 200m, aga selgus, et basseini pikkus on siiski 50m ning seega ujusin 400m. Pole kull palju, aga parast neid tomateid ehk andestatav.
Tana sain endale toanaabri. Onnelikuks see mind ei tee. Hommikul sisse sadades tahtis kohe akent kinni panna. No tore, tore... Toas oli vaga soe. Hea, et me erinevates vahetustes tootame. Tema koju tuleb siis lahen ma toole.
Lopetasin eile oma raamatu lugemise. Esimene raamat, mille inglise keeles olen labi lugenud! Mitte, et see oleks mingi eriti asjalik raamat olnud, aga siiski... Miskine pool armastulugu ta oli.
Paulo Coelho "Eleven minutes" laenasin Juliale. Ei tea, millal tagasi saan... Ning aega eriti lugeda ju polegi niiehknaa... Mnjah.
Aga tegelikult on koik hasti, natuke vasinud olen juba lihtsalt. Tana sain uhe palga katte ja elu on veel roomsamates varvides kui ta seda enne oli. Jargmine nadal saan uuri ka ara maksta!

Pakime, pakime ja siis pakime veel!

Mul on too, kull mitte selle mehe kaudu, aga eelmise hosteli kaudu. Kaisin tomateid pakkimas. 9 tundi. Kell 5 hommikul alustasime... Homme alustame kell 4. Nii varakult pole ma veel elus uhtki toopaeva alustama pidanud. Aga koik on hasti vahemalt nuud! Raha on tulemas ja koik saab korda:)
Istusin selle pakkimismaja korval tana ja ootasin Kevinit jarele. Vasinud ja kuulasin muusikat. Hea oli. Seal soitis uks aarmiselt mehelik naine mingi tostukiga, ta toeliselt nautis seda. Uskumatu oli vaadata, kui pisikesest asjast voib inimene roomu tunda.
Motlesin ka sellest, et elus on palju olukordi, mida tahaks uuesti elada. Mis on olnud, aga tahaks uuesti elada. Erinevail pohjustel. Osa hetki tahaks uuesti elades ara muuta aga teistes hetkedes tahaks pidama jaada ja uuesti labi elada, koik tapselt samamoodi teha ja lihtsalt koike uuesti kogeda, sest hea oli. Lihtsalt uks motteke.
Siis kais sel ajal seal veel uks mees tood kysimas, ta meenutas mulle kedagi, kummaline oli. Homseks vist sai endale midagi.
Ennist oli palju motteid, ei tea, kuhu need kadunud on.
Heh, koikse rohkem olen suhelnud viimasel ajal Juliaga, ta on kuskil viiekumnendates vast. Itaallane vist ja elab Uus-Meremaal. Ma ei ole temast sotti saanud veel.
Ja raakisin temaga ka siis, kui istusin ja Kevinit ootasin.
Motlesin.