2. aprill 2008

Pakime, pakime ja siis pakime veel!

Mul on too, kull mitte selle mehe kaudu, aga eelmise hosteli kaudu. Kaisin tomateid pakkimas. 9 tundi. Kell 5 hommikul alustasime... Homme alustame kell 4. Nii varakult pole ma veel elus uhtki toopaeva alustama pidanud. Aga koik on hasti vahemalt nuud! Raha on tulemas ja koik saab korda:)
Istusin selle pakkimismaja korval tana ja ootasin Kevinit jarele. Vasinud ja kuulasin muusikat. Hea oli. Seal soitis uks aarmiselt mehelik naine mingi tostukiga, ta toeliselt nautis seda. Uskumatu oli vaadata, kui pisikesest asjast voib inimene roomu tunda.
Motlesin ka sellest, et elus on palju olukordi, mida tahaks uuesti elada. Mis on olnud, aga tahaks uuesti elada. Erinevail pohjustel. Osa hetki tahaks uuesti elades ara muuta aga teistes hetkedes tahaks pidama jaada ja uuesti labi elada, koik tapselt samamoodi teha ja lihtsalt koike uuesti kogeda, sest hea oli. Lihtsalt uks motteke.
Siis kais sel ajal seal veel uks mees tood kysimas, ta meenutas mulle kedagi, kummaline oli. Homseks vist sai endale midagi.
Ennist oli palju motteid, ei tea, kuhu need kadunud on.
Heh, koikse rohkem olen suhelnud viimasel ajal Juliaga, ta on kuskil viiekumnendates vast. Itaallane vist ja elab Uus-Meremaal. Ma ei ole temast sotti saanud veel.
Ja raakisin temaga ka siis, kui istusin ja Kevinit ootasin.
Motlesin.

Kommentaare ei ole: