21. september 2008

Tahaks tantsida apelsini majja... Kuidas need sonad olidki?

Igatahes. Mul on too. Ma korjan apelsine! Rahul olen jalle omadega. No mis ma teha saan. Olen rahul! Too on raske.
Koik detailselt algusest peale. Toole soidame vana bussiloguga. Toeliselt vana. Maest ules laheb 60km/h, tee peal soidab tubli 70km/h ja maest alla saab peaaegu 80km/h katte:D Aga lahe on! Esimesel paeval vaatasin oma esimest apelsinipuud ja oma esimest apelsinikasti, mille taitudes omandan 25 dollarit. Vaatasin ka oma apelsinikorjamise jaoks moeldud redelit. Esimeseks motteks oli, et kuidas see redel uue koha peale liigub? Redel on umbes 3,5m korge ja laiemast kohast umbes 1.5m lai vast... Selgus tosiasi, et ise peab seda redelit liigutama. See on raske. Aga ma olen tugev maatudruk ja sellised asjad mind juba maha ei murra nii lihtsalt:D Igatahes. Alguses korjame apelsine maas seistes ja nii korgelt kui ulatame, oma kohupeal olevasse kotti. Seejarel, kui tiir puule peale tehtud, ronime aga hopsti-hopsti redelit pidi puu vorele apelsine korjama. See redel toetub puuvorele ja mitte nii hopsti-hopsti kull enam, aga tagasi alla oma kasti juurde, kuhu tuhejendame oma kohukoti. Kui see kohukott apelsine tais saab on seal ikka upris mitu kg neid vilju. Ma julgen arvata, et kuskil 10kg umber. Voi isegi rohkem. Kui kohukott tuhi ja apelsinid korjatud sealt, kus redel hetkel seisis, votame redeli olale ja jargmise koha peale korjama. Ja nii paev labi. Mul on sinikas olal, redelikandmisest, sinikad saareluu peal, redelile toetumisest ja silmad on punased koige rampsu parast, mis seal puude vahel ringi lendab. Ma motlen tolmu, apelsinimahla, putukaid, puuoksi jms kraami. Paevas jouan ma 2 kasti hetkel korjata, aga ma saan kiiremaks, ma loodan:) Elu on ilus.
Eile seal puu otsas ragistasin siis motelsin, kas ma Eestis ka midagi sellist teeksin?
Esimese toopaeva lopus istusime oma bussikesse ja tahtsime koju soitma hakata, aga buss ei kaivitunud, ei andnud isegi mitte lootust kaivituda. Peatasime uhe moodasoitva auto, mille juht siis toi kodust mingisuguse aku voi asja ja sealt pealt voeti voolu, et buss liikuma saada. Onnestus! Saimegi tagasi koju ning ikka 60km/h maest ules, 70km/h tee peal ja 80km/h maest alla.
Teisel paeval tuli Linda meile bussiga jarele ja eksis tee peal ara. Saime jalle oodata:D Nalja kui palju!
Tana on laupaev, pidin minema miskisele paadile, aga eile laksid soprade vahel suhted imelikuks ja ma ei lainud kuskile. Istun siin. Raha ka pole praegu, paris palju hairib see fakt tegelikult.
Kuid nagu oeldud, elu on ilus:)

2 kommentaari:

Margit ütles ...

Elu on apelsin, aga veereb kui tsukiini!:)

nana ütles ...

Tegu ikkagi tugeva, paksude jalgadega maanaisega, kes ei karda ei suuri kiiruseid vanades bussides ega redeleid!
Tubli naine!