Sucre, Bolivia

Oehh! Ligi 2 nadalat pole siia midagi kirjutanud ja niiiiii palju on juhtunud! Nii palju olen teinud!
Igatahes. Iguazust laksime poistega edasi Saltasse. 23 tundi bussisoitu polnud uldse nii hirmus kui see esmapilgul tunduda voib. Buss oli mugav, suua sai ka natuke... Suured nahkistmed olid bussis. Tekk oli ka!
Saltas olime 2 ood, pidasime pannkoogipaeva (teil oli kodus vastlapaev siis), ma kupsetasin hunniku pannkooke, broneerisime endale tuuri Argentiina- Boliivia piirini- ma praegu ei maleta enam koha nime, kus tuur loppes... Aga tuur ise oli auto koos juhiga labi magidzungli, nagime enne inkasid olnud inimeste kulavaremeid, 7 varvi mage ja lihtsalt meeeeletult palju ilusaid vaateid, vaga suuuuri kaktuseid... Vaga seff oli. Sealt linnast laksime edasi Boliiviasse. Piiripunktis oli ebameeldiv intsident (ma nuud ei tea, kas see on oigesti kirjutatud?). Igatahes. Laksime piiriputkasse sisse koos oma suurte kottidega ja seal oli veel umbes 20 inimest, oma kottidega ringi sebimas. See oli toeline putka, vaike, suur kott seljas, raske, palav... Mingi hetk tundsin, kuidas pilt hakkas eest ara kaduma.... Poisid votsid passi enda katte ja kaskisid mul valja minna. Hea oli, et nad seal olid. Muidu oleksin ma lihtsalt kokku vajunud keset seda massi. Mingi hetk ma pidin siiski sisse tagasi minema ja oma nagu naitama. Templid passis, kondisime ule piiri. Poisid vaatasid poodides ringi ja mul oli endiselt paha... ma vajasin suua. Mul hakkas uuesti nii paha, et Richard vottis mu suure seljakoti enda kanda ja me suundusime restorani. Parast sooki hakkas hea ja reis vois jatkuda.
Reis jatkus rongikogemusega. Soit oli vist umbes 3 tundi pikk ja Tupizasse. Rongis oli PALAV! Aga ennast eriti palju mitte liigutades elasin soidu ule. Kui rong kulades peatus siis kohalikud viskasid veepomme rongi pihta ja rongiakendest rongi sisse, mis oli naljakas:)
Tupiza oli armas linn, meil oli ilus hostel, oobisime seal 2 ood. Broneerisime jargmise tuuri Uyunisse. 5 paeva dziibiga ule magede. Esimesel paeval ma sattisin end kohe autosse istudes magama, sest raske oo oli- ei maganud eriti hasti, autos magamisest aga ei tulnud midagi valja, sest olles 30 minutit soitnud, palusime autojuhilt juba peatuseid, et pilte teha. HAMMASTAVAD vaated. Niii korged maed, uskumatud teed... See oli meeletult ilus. Esimene oo oli pisikeses kulas magedes, elektrit oli umbes kella 9ni ohtul. Jargmisel paeval ujusime kuumavee basseinis, nagime veel meeletult ilusaid magesid ja vaateid ning oobisime jargmises kulas. Keset loputut tuhjust ja meeletult tugevaid tuuli oli paar maja pusti, kus sai magada. Hostel oli ullatavalt kena. Suured voodid, kauaks elektrit jatkus, ei tea, jaime enne magama jalle. Hommikul arkasime 2.30, et vulkaani otsa ronida. See oli juba omaette seiklus! Hommikul argates oli rinnus kerge valu... tundsin ka natuke palavikku, aga ei saanud ju ometi enne alla anda kui olin proovinud seda vulkaani ronida... Siiski juba esimese 10 minuti jooksul olin ma labi omadega, tahtsin juba alla anda, poisid votsid mu seljakoti (vee ja kaameraga) enda kanda ja ei lubanud veel alla anda, sest valjas oli kulm ja pime. Ronisin edasi, kaed laksid paiste, varbad kulmetasid, sain lisasokid jalga, tahtsin alla anda. Anti peotais kokalehti lutsutatada, ei tohi alla anda. Ronisime edasi. Paike tousis, valjas laks soojemaks, aga kaed ja varbad olid endiselt kulmad. Ronisime edasi, hakkasin maha jaama, mind oodati jarele, sain jargmise suutaie koka lehti. Ronisin edasi ja hakkasin jarjest rohkem maha jaama kuni hetkeni, mil nagin poisse veepudeliga viibutamas ja edasi kondimas. Viskasin pikali- nii vasinud olin. Ma arvan, et jain moneks minutiks magama. (Vaated olid imeilusad jalle muidugi, helehelesinine laguun mu ees laiumas ja soe paike mu vasinud keha soojendamas). Tousin ules ja poisse oli naha vaid moned korrad, nagin, et nad joudsid juba enam-vahem ules. (5300 m peal olime veel koos ja siis hakkasin maha jaama), ma laksin ikka edasi kuni hetkeni, mil ma ei teadnud enam, kas minna vasakule voi paremale. Laksin vasakule. Muudkui edasi ja edasi. Iga 10 sammu jarel puhates. Kuni hetkeni, kui ei saanud enam edasi minna... kivid liikusid mu jalge all, suured kivid mu peal kohal korgumas... Kuna vaiksed kivid vajusid pidevalt jalge alt ara, kartsin ka, et suured kivid voivad liikuma hakata. Tekkis hirm. Ma ei teadnud enam, kuhu minna, kuidas ules saada, voi kuidas alla saada. Meeletu vasimus. Nagin enne 2 inimest alla minemas meie raja korval. Motlesin vaid, et uritan nende raja poole hoida, et kui ma enem ei oska mitte midagi omadega peale hakata siis olen vahemalt kohas, kus mind on voimalik leida... Kuidagi onnestus mul saada nende eelmiste ronijate laskumisrajale. Seal hakkas mul natuke juba parem. See oli pehme rada ja lihtsalt vajusin alla poole pidevalt. Iga samm, mis tegin vajus pikemaks ja see ei olnud nii raske enam. Kuid siiski ma kartsin, sest ei teadnud, kas niiviiisi alla minnes voib tekkida ehk kivilaviin... Ja suuri kive mu seljataga jagus. Kartsin. Laksin edasi, vasisin ja kukkusin, laksin edasi. Hakkasin hoidma vasakusse raja aarde, sest seal tundus parem... Laksin edasi... mingi hetk vaatasin tagasi ja nagin 4 inimest laskumas... Poisid ja giid olid mu seljataga. See oli kergendus!!! Ma olin juba enne moelnud, kuidas uritan leida mingid suvalised inimesed alla joudes, et selgitada, mis minuga juhtus, kuidas ma ara eksisin... oijah. Ja kui poisse ja giidi nagin siis sain aru kui vaga ma tegelikult endast valja laksin (muidugi lisaks veel pettumus, et ma vulkaani tippu ei joudnudki)... Kondisime siis alla dziibi juurde, olime vasinud-vasinud-vasinud, keegi ei joudnud end enam oieti liigutada... Ja soitsime tagasi majja, kus soime lounat. Matt ja Richard kaisid tipus ara, Tom vasis ka enne loppu ara... Mina joudsin vast kuskile 5400-5500 m peale omadega. Pole hullu. Norras olin samas konditsioonis 700 m peal- vasinud ja hingetu...
Soitsime edasi, kulastasime geisreid, mis keesid tais sulfranit (vist oli see sona). Need geisrid lohnasid pahasti ja olid vaga murgised. Aga koik nagi endiselt imeilus valja! Maed olid tuhjad, koik nagi valja nagu kuumaastik, sest me olime korgel ja taimi ja loomi seal lihtsalt ei olnud, vahel nagime monda kitsetaolist looma ja monda uksikut rohututti. Selle oo veetsime punase laguuni korval. Taaskord suured voodid- uni oli seekord imehea... Mis kell elekter ara laks ja kas uldse laks- ei tea. Jargmisel paeval nagime roosasid flamingosid, veel laguune ja hakkasime joudma soolavaljade juurde. Oobisime hostelis, mis oli tehtud soolast, meil oli vaike pidu, mis loppes vaga varakult, elekter voeti ara umbes 11 ohtul, magama saime umbes 12. Vahemalt mina. Jargmisel paeval olime koik vaga vasinud, kulastasime soolajarve, tegime kohustuslikke turistipilte, ostsime alpakariideid, soime louna ja joudsime Uyunisse- linna, mis oli vaga depressiivse valimusega. Soime voileivad ja mina jain juba vist umbes kell 8 ohtul magama. Magasin hommikuni. Hommikul kaisime hommikusooki soomas ja kuulsime, kuidas korvallauas raagititi, et oosel sadanud vihma tottu polegi voimalik enam soolaajarve vaatama minna... Edasi istusime bussi, millega soitsime umbes 10 tundi ja joudsime Sucresse. Siin on tore ja ilus. Korgust on alla 3000m ja paike paistab, monus! Mis edasi saab ei tea, poistega enam edasi olla ma ei saa, sest nad on 3 poissmeest ja uksik tudruk nendega kaasas tilpnemas koguaeg pole just koige parem asjade lahendus. Plaan on Peruu poole liikuma hakata vaikselt, kuidas ja millal tapselt, ei tea.


2 weeks i havent written anything here. So much has happen so much i have done.... Anyway. From Iguazu we went to Salta with boys. 23 hours busride wasnt as bad as it sounded... Big leather seats and nice views. And even some food was served.
We staied in Salta for 2 nights, celebrated pancake day, booked a tour to the town on the border of Bolivia and Argentina. On the way there we saw 7 color mountain, big cactuses, amazing views and mountain jungle. All that was really beautiful! From that town we took a bus to Bolivia.
On the border i almost fainted... The room for visas and passport checks was so small, it was filled with many backpackers and their backpacks and there was no air. So, while standing there, waiting for my stamp i really felt that i was going to collapse. Boys took my passport and told me to go and wait outside... It was a relief. I still had to go in once and show my face. When we got the stamps we walked over the border. Over the border was a town and lots of shops, boys were looking around in the shops and i still felt sick... I needed some food, my backpack felt the heaviest thing in the world... then Richard took my backpack and we went to have some food. After that i was fine.
From there we took a train to Tupiza. It was funny because when the train stopped in towns and villages people threw waterbombs into the train... hehee
Tupiza was nice small town, we staied there for 2 nights and booked a tour to Uyuni. 5 days jeep ride over the mountains. We saw so much. Mountains, mountains, mountains, lagoons, pink flamingos, salt lakes, vulcanos, geisers... It was AMAZING!
We also climbed a vulcano. This was... hard and something that i didnt believe to happen to me. We woke up at 2.30 am. I wanted to give up right in the beginning because i woke up with a pain in my chest... But i didnt give up... couldnt give up without trying! So we started to climb, i felt cold, got extra socks, mouthful of coca leafs and kept on going. I rested a lot. I started to stay behind because i was weak compears to the boys and guide. On 5300m we were still together. Anyway. I was left behind, saw boys climbing over the edge... and then i had to choose to go to right or left and i went left. Bad choice. I got lost! The rocks were moving under my feet, big rocks were just scary in front of me. I thought that if small ones are moving then maybe the big ones could start to move too... and roll over me. I was really scared. Tears were close. Luckyly i had seen 2 other hikers going down before. I decided to get as close as possible to their track because if something happened to me i would have been possible to see from there. I started to go down... i fell over, i was still scared but i kept on going. Was thinking how i was going to find some people and explain what had happen to me... and then i looked back. Saw 4 people coming towards me. It was them. Boys and guide...
Then i understood how upset i got about everything that had happened to me... I was sad and moody. Matt and Richard made it to the top (over 5900m), Thom got tired about 100 m before... I got up until 5400-5500m.
Our trip finished in Uyuni which is really depressing-looking small town. We spent a night there and bought bus tickets to Sucre. When we had a breakfast we heard from the table next to us that its not possible to visit salt lake anymore because it had been raining too hard. How lucky we were to see it?
Sucre is nice, it locates at less than 3000m and sun is shining. Whats going to happen next i dont know... I cant stay with boys any longer becuase they are 3 single guys and a girl stalking them all the time is not a good solution... I start to head to Peru, how and when, i dont know!

Iguazu

Uruguay on uhel pool nuud! Kaisime Sallyga ilma elektrita kalurikulas ja age oli! Sinna soitsime labi paduvihma autokastis! Me olime labimarjad, ma motlen LABIMARJAD kui kohale joudsime, tuba oli vaike ja niiske ja siis oli kull selline tunne, et tuleks koju ara... Igatahes. Jain ohtul kell 8 vist juba magama, vahepeal ules argates, magasin hommikuni ja siis oli ilm juba ideaalne! Kaisin rannas, hiljem Sallyga majakas, nagime merilovisid ja soime kalaburgerit (parim kalaburger, mida elus saanud olen!!) ning olin lihtsalt onnelik, et siiski sinna kulasse lainud olin!
Jaime uheks ooks veel sinna ja jargmisel paeval, juba hommikul kell 8, soitsime sealt ara. Imearmas koht oli ikka... Igatahes... ara soitsime taas veoautoga, aga kuna ilm oli ilus, sai auto kabiini otsas asuvatel toolidel istuda!! Vagev oli!
Laksime Sallyga Coloniasse, kus oobisime oo ja tema laks Buenos Airesesse ja mina hakkasin ules poole randama mooda Uruguay- Argentiina piiri. Iguazu kosed oli jargmine siht. Tee laks ullatavalt edukalt. Uruguay- Argentiina piiril passikontrollis hakkasin inglise poistega raakima. Ka nemad olid teel Iguazusse ning praegu olen koos nendega. Vaga naljakad poisid on. Loputud naljad, mis sealt tulevad... Kui joudsime Concordiasse (piirilinn Argentiinas), saime teada, et buss Iguazusse tuleb alles kell 19 ohtul... Meil oli aga kell 8 hommikul alles... Poisid uurisid valja, et seal linnas on kuumaveebasseinid, veetsime oma paeva istudes koige kulmemas basseinis:)
Joudsime ka Iguazusse uleeile. 3 tunnise hilinemisega, kulmas bussis, aga kohale joudsime! Tom tegi ohtusoogiks karrit ning hiljem laksime peole. Hommikul magama ja natuke hiljem hommikul koski vaatama! Nii palju nalja sai kui taksos koskede juurde soitsime...oeh. Kosed olid vaga voimsad, krokodilli nagime ja palju ilusaid liblikaid. Ainuke suur viga minu jaoks olid uleliigsed turistid... Liiga palju neid. Nagin ara ka esimsed eestlased.
Ohtul tulime koskede juurest tagasi ja kuna olime peol kainud eelmisel paeval siis laksime varakult magama. Tana hommikul kell 11 soidame edasi Saltasse. 23 tundi bussisoitu!!!!!!



Im done with Uruguay now! I went to the village without electricity with Sally! It was awesome. We had to drive there on the back of the car and it was raining like crazy! When i got there i just wanted to go home it was cold and wet and room was small. On the next day sun was back and mood was back too. I went to the beach, light house and had a fishburger (best fishburger ever).
next morning we left the village on the top of the car cabin. Went to Colonia where we spent a night and i left to come Iguazu and Sally went to Buenos Aires. In Concordia ja met 3 english guys in the bus. They are really funny. We spent a day in hot springs in Concorida because we had to wait for the bus from 8 am to 7 pm. Then we had over 12 hours busride to Iguazu. In a cold bus. But we made it. Went to see Iguazu falls. It was great! And all those butterflys! Nice. Beautiful!
Today we will go to Salta. Well we will be there tomorrow- its 23 hours busride!

Pilte

Lisasin moned pildid... Enamus on saanud juba idee, kuidas, mis ja kus valja naeb, orkutist... Aga mis siis, topelt ei karise!
Kaisime ukspaev hobustega ratsutamas jalle. Seekord pariselt ratsutasime. Et hobune isegi natuke nagu jooksis. Nii jube ja age samaaegselt! Poole soidu pealt kuskil metsas tegime pausi, kus meie giid vottis valja pudeli veini ja paki kupsiseid, mille me juttu ajades ara soime ja joime. See oli nii naljakas, kuidas kupsised ja vein lauale ilmusid... Giidi nimi oli Fabien ja ta arvas, et ma voiksin siia elama jaada... Ma arvan, et see ei olekski koige hullem mote. Heheee....
Parast kupsiseid ja veini ratsutasime edasi, valjas laks pimedaks (paikeseloojang oli) ja nagime jaaniussikeste moodi saravrohelisi putukaid ning siin metsas on meeletult palju erinevaid haali, alates rohutirtsudest... meeletu-meeletu heli, mis metsas kuulda on!
Tana olen veel Punta del Diablos, aga homme lahme Sallyga (austraallanna, keda kohtasin bussis siia) jargmisesse rannakulla, mis on eriline selle poolest, et seal ei ole elektrit!
Muidu on koik enam-vahem ok. Kohuvalu ajab natuke narvi, aga muidu olen korras ja monus on siin. Sajab palju, aga homme vist tuleb juba ilus ilm. Urugays on monna!

I added some photos, probably most of you already have an idea of my trip through Orkut but anyway... Double is ok too. I guess.
I went to another horse ride! It was so good! This time we actually were riding the horses... they were almost running this time... Hehee. It was fun and scary at the same time! In the middle of our ride we had a break when Fabien, our guide, brought out a puddle of wine and pack of cookies. I found it so funny. We had a nice chat while eating and drinking:) Fabien thought that i should live here... i think it wouldnt be a bad idea at all... Hahaaa....
Tonight im staying in Punta del Diablo but tomorrow i will leave with Sally (Australian who i met in the bus on the way here) to another beach. That place is special because it doesnt have electrcity. So, probably im offline for next few days.
Besides the stomack pain im alright. Its good here... I like it. It rains a bit too much but i even dont care... Its good in Urugay. In Punta del Diablo at least!

Paha sunnipaev ja Buenos Aires ja Uruguay

Lendasin siis Cuscost Buenos Airesesse. Oeh. Lend oli veider. Peruu lennujaamas kysiti, kas reisin uksinda, jah vastuse peale kysiti, miks. Ma hakkasin muigama ja utlesin, et reisin uskinda lihtsalt... Ma olin vaga segaduses. Alguses motlesin, et tuup, kes kotti kontrollis uritas juttu teha vms aga see oli ilmselt mingit sorti turvakontroll... La Pazis olin lihtsalt vasinud ja veetsin terve paeva internetis, selle asemel, et vaatamisvaarsusi kulasta... Paha mina... aa lend Cuscost La Pazi moodus esimeses klassis mingil pohjusel. Hahaa... Nii kui maha istusin suruti mahlaklaas ja varske ajaleht nappu. Hihii.
Joudsin Santa Cruzi, kus pidin veetma umbes 12 h. Oobimiskohta mul ei olnud ja hakkasin siis kahe backpackeriga raakima, et kuhu nad lahevad voi mis nad teevad. Nad siis reisisid mingite argentiinlannadega, kes laksin hotelli magama. Poisid panid mu nende tudrukutega kaasa ja hotellis ma magasin tol ool. Nende nimed olid Maria-Jose ja Pilar. Seebikas. Mina hispaania keelt ei oska ja nemad ei osanud ka vaga palju inglise keelt, aga koik sai raagitud, mis vaja ja toredad olid nad! Hommikul laksime koos lennujaama, kust nemad lendasid edasi varem kui mina. Ma istusin siis ineternetis ja tegin aega parajaks, uurisin infot oma hosteli kohta ja niisama. 30 min enne lendu hakkasin siis minema lennuki poole. Olin esimeste varavate juures kui kuulsin oma nime valjuhaaldist. Motlesin, et ok, kiirustan siis natuke. Kuulsin nime juba teist korda... Ja siis hakkasin juba pabistama natuke, kuigi 20 min oli veel aega. Siis erinevad kontrollid ja turvavargid kobistasid ja olid aeglased ning viimastest kontrollidest labi saades kuulsin juba kolmandat korda enda nime, jooksin siis lennuki poole, kus ootas mind tige hispaania keeles raakiv naine. Utles midagi, et kas ma ei kuulnud, et mind kutsuti vms. Igatahes... Ma olin terve lennukitaie inimesi enda jarele ootama pannud:) Nuud siis teate, kui kedagi valjuhaaldist kutsutakse mitmeid kordi siis on terve lennukitais inimesi ootamas kedagi kuskil. Haahaa...
Joudsin Buenos Airesesse, kus mind tabas umbes 38 kraadi sooja. Algul tundus monus, aga parast paari tundi voodis higistamist hakkas vastik.
Ohtul kaisin mingil kontserdil koos hostelirahvaga, jargmisel paeval kaisime surnuaias. See ei ole selline tavaline surnuaed... see on selline... hmm... Surnutele on ehituatud nagu vaiksed ausamad ja nad nagu polegi pariselt maetud... Kunagi laen pildid ules. Nagin ka Evita hauakivi... Voi siis seda kambrit, kus tema ja ta perekond on. Hiljem jalutasime mingit suurt metalllille ja jaapani aeda vaatama.
Jargmisel paeval kaisin turul ja Argentiina jalgpalli vaatamas! Algus ja lopp olid seffid, kuidas need inimesed laulavad ja mangule kaasa elavad. See oli paris voimas!! Mang ise ei olnud koige elavam ja meie meeskond kaotas kah... Aga siiski, suureparane kogemus.
1.veebruar. Minu sunnipaev. Ostsin endale pileti Uruguaysse. Randa. Ohtul kaisime Mingisugusel trummishowl, mis oli lahe tegelikult.
Kogu mu Buenous Aireses oleku ajal ei olnud mul aga erilist tuju.
Tana (eile siiski juba) hommikul lahkudes Uruguay poole laks tuju paremaks, tundsin mereohku ja ilm polnud enam nii palav. Uruguays hakkas bussis uks poiss minuga raakima, et kust ma parit olen (ta nagi mu veidras keeles kirjutatud passi) ja siis raakisime terve bussisoiduaja juttu. Joudes bussijaama aitas ta mul osta suua ja bussipileti Punta del Diablosse (loodan, et see on oigesti kirjutatud kohanimi). Antonio oli ta nimeks.
Bussis istus minu korvale uks backpacker Sally Austraaliast. Selgus, et meil oli sama sihtkoht ja sama hostel! Ajasime juttu, magasime ja joudsime kohale... Vaike kalurikula, ranna, lainete, surfiga. Vihma kull sadas, aga rand on siin. RAND!!!! Kaisime koos soomas ja jalutamas ja siis jain mina magama:) Heheee...
Hetekel on naeratus ja tuju tagasi, eks nais kui kauaks:)

My flight from Cusco was in business class. In La Paz i wasnt bothered to do anything- was too tired so i spent some time on the internet. When i got to Santa Cruz i talked to some guys to ask where they were going to stay for the night ( i had about 12 hours to spend before my next flight). They sent me with their friends to sleep in the hotel. They were Argentinan women Pilar and Maria- Jose. Heehee. Names from the sope-opera.
In the morning we went to the airport together, they flew away before me. When i started to go to the airplane 30 min to the flight i heard my name. It took me some time before i made it to the plane and by that time i had been called for 3 times and the workers wasnt really happy. I had made the whole plane full of people wait for me... They had changed the time of my flight or something but i didnt notice it... oops...
When i got to BA it was about 38 degrees outside. At first it was nice but after 2 hours sweating in the bed it wasnt too good anymore...
In the evening we went to some srot of concert with the people from the hostel. Next day we visited cemetery where they have Evita and after that we saw some sort of metal flower and japanese garden. Next day we visited presidents castle and markets and then we went to see Argentinan football! It was cool! Well the beginning and the end at least:D People singing and having fun. The game itself wasnt the best- bit too calm but the atmosphere was cool! Definetly happy that i went there!
1 of Februrary i bought a ticket to Uruguay. Here im now. Here is a beach! Well, its raining but i dont care yet. Its beach and breeze and its nice!!!!!!