Lühidalt täna

Laen üles mõned pildid ja lähen ära Twilighti lugema! Mu kaaslane varajaste hommikutundideni, et koos päikesetõusuga uinuda.

Home sweet home

1.juuli jõudsime Eestisse Tammekesega ja 2.juuli tahtsin koju tulla Tallinnast. Avastasin aga poes makset tehes, et mul pole piisavalt raha (100 krooni)... Hästi teenisin peaks mainima. Nii ma siin siis tiksun, raha on umbes 4 krooni ja midagi teha ei saa, kuskile minna ka mitte.
Eile sain Jaanaga kokku, täna Hedviguga ja just tulin Jaana juurest grillimast. Tore on kõiki näha tegelikult.
Sõprade elud on muutunud palju... Kahju on, et enam ei toimu selliseid üritusi, kus on võimalik kõiki koos näha, kõik on maalt kadunud ja elatakse uusi elusid, uute inimestega, uutes kohtades...


Tahaks jääda igaveseks ja tahaks pakkida oma kraam kohe.

Bittersweet

Vaba päev, hommikune juustusai ja kohv

Viimane, 5. vaba päev. Kell on 9.10 ja ei ole nii, et ma oleksin 10 minutit tagasi tõusnud. Ei ole. Restless Triin on kella vaadanud juba 6.44 alates, ei maga ise ega lase teistel magada, viimased ööd lihtsalt ei saa magada. Keeran küljelt küljele ja siplen ja palav on ja nii tunde... Nii ma siis otsustasin pool üheksa, et aitab küll, tsillin internetis. Mõnuga, teised magavad alles, päev polekski nagu alanud veel. Käisin sööklas, tegin endale juustusaia hapukurgiga ja tass kohvi. Jah, ma olen kohvi jooma hakanud, sest ei saa end hommikuti käima enam kuidagi.
Nädal aega vabu päevi on liiga kiiresti läinud. Nagu eelmises postis kirjutasin juba siis võitsime tänavu Eurovisiooni ja esimene vaba päev kulus eurovisiooni võidu üle rõõmustamisele ja riigi aastapäeva tähistamisele, teine vaba päev oli esimene vaba päev, kus polnud mitte midagi planeeritud, kus me siis Tammega koristasime Monte Carlo ja Las Vegase ära (need on nimed meie ühikataolistele kodudele), päevitasime, mulistasime välibasseinis... kolmandal vabal päeval käisin Henninguga tema kodulinnas Moldes, ilmaga vedas meeletult, linn oli ilus. Käisime ühes kirikus, kus oli väga entusiastlik dekaan. Rääkis, et kirik on 2 korda maha põlenud, üks kord sõdurite pärast, kes kuningriigi aastapäeval lasid püssidest aupauke ja juhtus õnnetus ning need kirikut tabasid või midagi sellist, säilis vaid rist ja üks väike paadi konstruktsioon, teist korda... oli see vist 2.maailmasõja käigus kui see juhtus (terve linn oli maatasa tookord) ja taaskord säilusid rist ja paat, mis on ka praeguses kirikus. Kui see dekaan rääkis mõnest aastaarvust siis ta rääkis umbes nii: "See maal on aastast 1887... 1887, 1887!!!" iga kord kui numbrit kordas kõlas see nii, et kas sa kujutad ette seda numbrit, kas sa kujutad ette ainult?? See oli ülimalt naljakas ja siiamaani naerame selle üle... Aga äge oli. Meile tehti ring tervele kirikule peale, räägiti orelist, maalidest ja viidi ka allakorrusele vabaaja ruumidesse. Uus, ilus ja puhas kirik oli. Suures entusiasmis ja seletamishoos ei saanud ma ühtki fotot kahjuks...
Seejärel käisime tõime Henningu kodust tema kraami, mille pärast Moldesse üldse läksimegi ja hakkasime koju sõitma tagasi, taas 2 praami, meeletult mägiteid, 2 tundi ja kodus olimegi. Teepeal nägime veel liiklusõnnetust, kus auto oli üle katuse käinud ja üle teeperve põõsastes lõpetanud, mis reisijatest sai, ei tea...
Eilsel vabal päeval tõusin ma taas vara. Suhteliselt vara vaba päeva kohta, pool kümme, sõime lõunat ja läksime mäe otsa, kose taha, kus olin korra ka enne käinud. Seekord läksime kuuekesi, kuue eestlasena. Mägi tahtis ära tappa jälle. Nagu alati aga kui seal käidud saab siis on alati nii hea tunne. Ning nüüd, siin ma siis istun, juustusai kõhus, kohv lõpetatud, kell vahepeal 9.23 saanud ning ei tea, mida teha oma viimase vaba päevaga...
Homme alustan tööd spas, loodan, et saan hakkama...

Aarandi talu, teine korrus

Tagasi kodus ma olengi! Reede õhtuks jõudsin koju siis... Kõik on teistmoodi täpselt samamoodi... Keeruline? Jah?!
Vanaema sünnipäev oli tore, selleks koju saigi tuldud.
Dokumendid hakkavad korda aetud saama, et saab ka autojuhi õigus varsti tagasi minu valdustesse ja homme lähen teen Tartus ka ühe tiiru peale. Reedel Tallinnas ja õhtul Tiia juurde Napoleoni kooki sööma. Mmm. Ma vähemalt loodan nii.

Kuala Lumpur

Nonii, esimesed 8 tundi rannust koju labitud. Tulemus Kuala Lumpur. Kohutavalt vasinud olen, maandumise ajaks arkasin vaid korraks ules, kui rattad maad puutusid, uinusin taas ja arkasin kui inimesed pusti tousid ja kasipagasit otsima hakkasid... Ei tea, kust mul see meeletu uni tuleb.
Olla reisija, on raske. Ei saa aru? Ei usu? Aga nii see on... Parast mone inimese tundma oppimist ja poole aasta koos elamist, on raske uks hetk kotid pakkida ja nagemiseni oelda.
Tosi kyll, nagemiseni on lihtsam oelda kui huvasti...
Nuud on jaanud veel 5 tundi lennujaamas passida 13 ja pool tundi lennukiga Londonisse lennata, 10 tundi londonis veeta ja moni tund veel lennukis ning Tallinnas ma olengi.
Lennata mulle meeldib. Lennukites on head soogid ja joogid... Mina ja minu loputu soogiisu:D
Egas midagi.
Naeme varsti!!!!

Raporteerin

Ei, ma ei tea, kas meil siin on metsatulekahjud, ja uleujutustest ei tea ka ma midagi... Lehte mul ei kai ja telekat pole. Kodus uritan taas maailmaasjadega kursis enda hoidma hakata. Majanduskriis on vist.
Aga igatahes. Leidsin too endale nuud. Koike raha lennupiletiks ma enam sellega kokku ei saa ilmselt, aga vahemalt osa. Ema lubas aidata. Toostid perekonna terviseks... :)
Teate, elu on ilus! Hommikul teen hommikujooksu mooda ookeanikallast, liiv laulmas talla all... Hommikul kell 7 randa minnes motled ikka, et kes seal ikka nii vaga on... Aga seal on palju-palju inimesi, tervisejooksjad, kondijad, jalutajad, moni alustab suht varakult ka paikese votmisega, kalurid, vetelpaaste alustab tood... Paike suht madalal alles ja lained meeletud. Hommikul on raske tousta, aga kui juba toast valja saan on parem ja niikui jalad liiva puutuvad on naeratus naol!
Parast toopaeva bodyboard ja seekord bodyboardima siis. Fantast. Kui laine ikka katte onnestub saada on kiirus meeletu ja tunne vagev! Seda koike on voimatu sonadesse panna... Vesi on soe nagu vannis... Voi noh:D 25-26 kraadi. See on soe, sest ohk on ju ka meeletult soe... Polvist saati vees ja laine tuleb ja loob pikali... Ageee!
Tana olime Lassanaga bodyboardimas ja olime vaga-vaga madalas vees, kondisime nagu muuseas ja nagime kyll, et laine tuli... jargmine hetk olime molemad kohuli vees ja naersime. Ei suutnud uskuda, et see "janes" meid jalust niitis.
Vees olles, ilma bodyboardita, on tunne, et keha on kummist. Kull loob laine kohuga vastu pohja, kull polvedega, kull selg paindub u kujuliseks... MEELETU. Saite vist aru juba... Ja siis saab kell pool seitse ohtul, rannavalve teatab valjuhaaldist, et tanaseks on rand suletud ja hommikul pool kaheksa uuesti avatud...

Aa ja mu kodu on rannaliivast, mis mind naeratama paneb, 2 minuti kaugusel.
Vot see on elu!
Tervitan teid kallid sobrad ja kuu aja parast juba naeme!

Ei saanud tood

Ei olnud onne mul proovipaevalt toole saada, ei teagi miks... Laks koik nagu vaga hasti, ei tekitanud mingit hullu segadust ega midagi. Mis seal siis ikka. Tanaseks sain uude kohta proovipaeva. Eks nais...
Ja eestlastega olen natuke kontakti saanud, et voib-olla on lootust saada nende kaudu hotelli koristajaks. See oleks koige parem, mida ma hetkel teha saakin. Ma isegi ei tea, miks ma selle jarele nii vaga igatsen. Uhe eestlase kaest on lootust ka normaalne tuba rentida Surfersites, tana ehk saan kokku temaga ja saab raakida sellest pikemalt... Oleks tore, sest mu praegune koht ikka uldse ei istu mulle... Saaks kiiresti too siis vahetaks veel kiiremini oma elukoha ja siis oleks elu ehk ilus...
Aga nagu alati, ma ei oska ju olevikus elada, kuid hetkel tundub, et ainult tookoht ja normaalne elukoht ongi vaid puudu, sest umberringi on paradiis!
Eile bussi oodates hakkas uks aafriklane raakima minuga jalle- ei saa aru, kuidas mul nende mustade poistega nii lihtsalt kontak siin tekib:D Tahtis mu telefoninumbrit saada, et ta oleks mu sober... See olukord lahenes hasti... ta andis mulle uhe telefoninumbri, kust voib-olla on lootust tood saada:)
Soovige mulle edu palun:)
Ja andke endist ka teada. Mulle tundub, et keegi ei loegi mu blogi enam?

Uus

Olen Surfers Paradises nuud! Ilus on! Age on! Meeletu on!
Siin on koike lihtsalt nii palju, eriti muidugi minu jaoks, kes ma olen 9 kuud kuskil maakohtades elanud ja kahe toidupoe kylaline olnud. Autosid on harjumatult palju, iga nurga peal on moni klubi, restoran, kiirsoogirestoran, hiina restoran, jaapani, korea... Siit leiab KOIKE!
Vana-aasta ool olin pohimotteliselt bussijaamas bussi ootamas, kuna koike oli nii palju, inimesi naiteks, bussid olid ajakavast maas ja moni oli liiga tais, et peatuda. Igatahes taksoga joudsin siis kell pool kaksteist oma sobra korterisse... 28.korrus... Ookeanivaade. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et ma olen sellises kohas...
Igatahes, laksime ka ilutulesikku vaatama. See oli ok, Eestis on minu arvates suuremad ja vagevad, aga ma eriti ei hooli sellest kah. Klubisse laksime ka. Tanavad olid massiliselt inimesi tais, klubid ka. Aga ma olin oma reisist Gold Coastile vaga vasinud ning otsustasin, et kell 2 oosel on minu jaoks paris hea aeg magama ara minna... Seega, uus aasta tuli vaaaga- vaaaga rahulikult minu jaoks!
Jargmisel paeval kohtusin uhe Eesti tudrukuga, tore on. Ja laksin ka oma elukohta. See ei ole uldse tore! Mu tuba on okei, aga kook, vannituba ja wc ei kannata kriitikat... wc eriti. Eile ohtul koju joudsin oli see ulemoistuse jube. Isegi suvalisse ooklubisse minnes kell 6 hommikul (parast pidu), ei leia sellist vaatepilti. Ma olin endast nii valjas, pidin peaaegu, et nutma hakkama. Magasin aga oo ara ja hommikul oli juba veidi parem olla... Tulin linna peale, tegin endale cv ja hakkasin tood otsima. 4.koht, kust kysima laksin, oeldi mulle, et tule homme proovipaevale!
See on super uudis ule pika-pika aja... Niiet poidlad pihku homseks!
Kui elukoha tingimusi ei arvesta, on mul paris okei olla siin! Ookean on super. Kui ma uhel paeval Austraaliasse tagasi tulen siis tahaks siin kohe pikemalt elada. Sest see koht on toeline paradiis! Uskuge mind!
Aga olgu, lopetan siis siitkohalt.
Head uut teile koigile!

Uus aasta silmapiiril

Joulud olid teistmoodi kui tavaliselt, ohtuks oli mul paikesepoletus ja kingiks 6pack ollet. Ei saa kurta, jouluvana ise oli ka ollepudeliga ja tema memm bikiinides...
Nuud olen siis Adelaides. Pea ajab ringi kaima koik see, mis umberringi on, pole 9 kuud ju suures kohas olnud... Raske on. Tosimeeli. Poode on nii palju, inimesi on palju, valgusfoore... Oeh
Tana ohtuks Gold coastile ja siis uuel aastal uue hooga tood otsima! Mnjah. Mitte miskit siin ka ei muutu.
Kena aasta loppu ja suureparast uut!

Joulud tulevad

Mitte mingisugust joulutunnet ei ole. Absull mitte. Mingi kingiteema kaib vahepeal korvust labi ja see on koik, mis meenutab joule. Kaunistused ja tilatola on juba oktoobri algusest saati kyll uleval ja valjas olnud, aga joule see siiski minu meeltesse ei too.
31.detsember soidan lopuks Gold coastile. Loodan aastavahetuse ajal ikka lennukist valjas olla ja sampustki juu voi midagi... eks nais, kuidas koik minema hakkab. Gold coasti sober kyll lubas, et koik saab korda. Parem oleks!
Raha natuke on praegu, kui kauaks seda jagub- mitte kauaks. Hakkan kiiresti tood otsima seal siis...
Muidu on koik enam-vahem ok. Viimasel ajal tuleviku ule vahe rohkem motlema hakanud jalle. Mis on hea voi halb? Mina seda vastust ei tea...

Vahel ma kardan

Millal? Siis kui hommikul toole soites, toole kiirustades, vaatan nii muuseas auto spidomeetrit ja naen seal numbri 150. Siis ma kardan. Hoian istmest tugevamini kinni ja kui veel rohkem kardan siis sulen silmad... Ilmselt see vaga palju haiget ei teeks...
Aga muidu on koik hasti!
Mu vahepeal peetud elektrikukarjaar sai labi. Ah? Mis? Jah, ma loikasin arvuti kaableid pooleks siis loikasin mingid teised kaablid pooleks ja siis uhendasin nad mingi karbi kulge ja siis panin pirnid kulge ja kui pirnid toole hakkasid oli koik ok, pakkisin kilekotti ja kasti, kui korgid valja loid olid midagi valesti:) Easy:D
Nuud siis pakin kivivilju, mis omakorda tahendab aprikoose, nektariine ja virsikuid! Kerge too, boss on kreeklane ja paris muhe. Siiani vahemalt:) Eelmisel nadalal tegin 45 h tood umbes. Ei saa kurta!
Tana ostsin endale pisikese digikanassaka, uskumatu kas pole?
Ja mis mul veel siis uudist ka on? Tamm ja Annika ja Otti jatavad mu siia maale uksinda varsti... Otti kyll lohutas, et umbes 20 miljonit inimest jaab siia koos minuga, aga jah...
Mis seal's ikka!
Kirjutamiseni!

Kust alustada?

Kuu aega pole sonagi kirjutanud siia. Ei tea, kas on ainult Internet ( selle puudulik kiirus) selles suudi voi milles asi on. Igatahes. Alustan.
Apelsine olen korjanud umbes 5 nadalat nuud. Tana oli viimane paev. Nagin palju amblikke. Huntsmanid on suhteliselt suured. 4-5 cm siruulatus vms:D aga nad on ohutud. Mark utles: "They may bite you and you would feel a pain but you won't die". Lohutus missugune. Elu pidi ka silme eest ukskord labi jooksma aga ei jooksnud. See oleks pidanud juhtuma kui haarasin apelsini jarele, millel oli redback peal. Must amblik, mille tagumikul ilutseb punane jutt, laik. Murgine. Oh seda oudust... Selle puu apelsine korjasin siis uhelt poolt puud hiilides ja teiselt poolt hiilides, et mitte mingil juhul seda redback uuesti enam naha.
Tanja kukkus redeliga puu otsast alla. Koige ulemiselt pulgalt. Kukkus ja kaotas ilmselt ka hetkeks teadvuse, sest ei liigutanud end monda aega. Hiljem selgus, et loi pea vastu redelit ara. See oli paris oudne. Aga koik on korras:)
Moned kenad peod on olnud. Berri kevadpidu, toeliselt kena ohtu oli! Ja siis on siin "poolakas" Till. Till on saksa nimi vms. Meil siin kaks Tilli! Igatahes, vestlus:
Till: "Where are you from"
Ma: "Estonia".
Till: "Ooh, I'm half Polish"

Moned paevad laksid mooda:
Till: "Do you like vodka"
Ma: "Eem"
Till: "Do you drink a lot of vodka in Estonia?"
Ma: "Eem"
Till: " You are from East-Europa, you must drink a lot"
Ma: " Eem"

Uhel teisel paeval:
Till: "I'm half Polish, I like vodka. You are slavik!"
Ma: "No"
Till: " Yes you are!"
Ma: " No"

Ja monel jargneval paeval:
Till: "I'm half Polish, I like vodka. Do you like vodka" Do you drink lot's of vodka?"
No jah. Ja nii meie vestlused kaivad! =D
Soe on meil siin ka! Eelmine nadalavahetus veeres see temperatuur meil siin 35 kraadi umber. Tana on kulmem. Aga tundub, et kui valjas on umbes 25 kraadi sooja siis hakkab seda vaheks juba jaama. Saab ka minust soojaarmasaja ehk lopuks?
Aga olgu. Elu on endiselt ilus ja muretu!

Tahaks tantsida apelsini majja... Kuidas need sonad olidki?

Igatahes. Mul on too. Ma korjan apelsine! Rahul olen jalle omadega. No mis ma teha saan. Olen rahul! Too on raske.
Koik detailselt algusest peale. Toole soidame vana bussiloguga. Toeliselt vana. Maest ules laheb 60km/h, tee peal soidab tubli 70km/h ja maest alla saab peaaegu 80km/h katte:D Aga lahe on! Esimesel paeval vaatasin oma esimest apelsinipuud ja oma esimest apelsinikasti, mille taitudes omandan 25 dollarit. Vaatasin ka oma apelsinikorjamise jaoks moeldud redelit. Esimeseks motteks oli, et kuidas see redel uue koha peale liigub? Redel on umbes 3,5m korge ja laiemast kohast umbes 1.5m lai vast... Selgus tosiasi, et ise peab seda redelit liigutama. See on raske. Aga ma olen tugev maatudruk ja sellised asjad mind juba maha ei murra nii lihtsalt:D Igatahes. Alguses korjame apelsine maas seistes ja nii korgelt kui ulatame, oma kohupeal olevasse kotti. Seejarel, kui tiir puule peale tehtud, ronime aga hopsti-hopsti redelit pidi puu vorele apelsine korjama. See redel toetub puuvorele ja mitte nii hopsti-hopsti kull enam, aga tagasi alla oma kasti juurde, kuhu tuhejendame oma kohukoti. Kui see kohukott apelsine tais saab on seal ikka upris mitu kg neid vilju. Ma julgen arvata, et kuskil 10kg umber. Voi isegi rohkem. Kui kohukott tuhi ja apelsinid korjatud sealt, kus redel hetkel seisis, votame redeli olale ja jargmise koha peale korjama. Ja nii paev labi. Mul on sinikas olal, redelikandmisest, sinikad saareluu peal, redelile toetumisest ja silmad on punased koige rampsu parast, mis seal puude vahel ringi lendab. Ma motlen tolmu, apelsinimahla, putukaid, puuoksi jms kraami. Paevas jouan ma 2 kasti hetkel korjata, aga ma saan kiiremaks, ma loodan:) Elu on ilus.
Eile seal puu otsas ragistasin siis motelsin, kas ma Eestis ka midagi sellist teeksin?
Esimese toopaeva lopus istusime oma bussikesse ja tahtsime koju soitma hakata, aga buss ei kaivitunud, ei andnud isegi mitte lootust kaivituda. Peatasime uhe moodasoitva auto, mille juht siis toi kodust mingisuguse aku voi asja ja sealt pealt voeti voolu, et buss liikuma saada. Onnestus! Saimegi tagasi koju ning ikka 60km/h maest ules, 70km/h tee peal ja 80km/h maest alla.
Teisel paeval tuli Linda meile bussiga jarele ja eksis tee peal ara. Saime jalle oodata:D Nalja kui palju!
Tana on laupaev, pidin minema miskisele paadile, aga eile laksid soprade vahel suhted imelikuks ja ma ei lainud kuskile. Istun siin. Raha ka pole praegu, paris palju hairib see fakt tegelikult.
Kuid nagu oeldud, elu on ilus:)

Berri IS good

Internet on hostelis hinna sees! Ma ei suuda seda lihtsalt uskuda. Hosteli eest tasumise kohta oeldi "no worries", hostelil on ka saun ja vaike jousaal, tennisest raagiti ka midagi. Berri ise paistab vaga ilus. Eile vahemalt paistis... Puhas ja varske! Olemas on poed ja pangad. Voib- olla tuleneb see asjaolust, et umber selle berri laiuvad loputud viinamarjaistandused, mis tingib olukorra, kus inimestel on linnas raha? Ma ei tea muidugi, aga toeliselt ilusad majad, autod... Ja need viinamarjaistandused on lihtsalt imeilusad. Tosimeeli.
Louna- Austraalia tundub siiani tegelikult koige ilusam osariik olevat... Mitte, et ma paljudes oleks nuud olnud, aga ilusam kui NSW, QLD ja NT. Louna-Austraalia korb oli loputu liivavali, see oli kordades tuhjem kui NT korb. Soites Adelaidest siia Berrisse ule 200 km, ei kadunud mul kordagi telefonil levi ara, see on ka uskumatu. Siin oli pidevalt peaaegu mingisune asustus. Tekkis isegi tunne, nagu oleks koju joudnud:D Aga eks nais, kas see koht tegelikkuses ka nii tore on kui alguses tundub...

Koik on hasti!

Berri- here I come!

Rahad on labi. Kuna olen liiga aus, ega suutnud valetada voimalikele toopakkujatele, et jaan kauemaks kui 1-2 kuud siis tood ma siit siiski ei leidnud... Eile veel oeldi, et tana helistatakse voib-olla. Kena suhtumine... Igatahes, helistasin siis igasugustesse kohtadesse, et tood saada. Kuskile pimedatele raha koguma (ei vastatud konele), kuskile teemajja aednikuks, millest otsustasin loobuda, sest see koht oleks olnud keset ei kusagit. Rohkem ei kusagil kui keegi eales ette oskab kujutada. See olnuks umbes uks bensiinivotmispeatuspunkt 600km teeloigul, kus pole umerringi mitte midagi enamat kui see sama teemajake... Autopesulasse helistasin, aga isegi sealt oeldi, et 3 kuud on miinimum, mis voetakse. Jargmine kord ehk valetan... Voi ehk polegi mul jargmine kord valetada vaja, sest Anthony, mu kulla sober, lubas, et temaga koos saab Melbournes koik korda =)
Seniks aga lahen kohta Berri. See asub Louna-Austraalia osariigis, 233km (vist) Adelaidest. Ma lahen sinna bussiga, Adelaide on umbes 20h bussisoitu siit, Alice Springsist. Vahva teekond saab olema, pikendan oma 6000km veel paari tuhande km vorra...
Seal Berris elab ligi 7000 inimest, Bundabergis elas... u 60000 vist (ja tundus ikka liiga pisike), seega see Berri on siis kula pohimotteliselt. Hea koht linnuvaatluseks... Aga muud mul ule ei jaanud hetkel. Praegu on raha nii palju, et saan sinna kohale soita, (loodetavasti), paari oo eest maksta ja suua natuke osta ja siis on jama, ehk saan hosteliga kuidagi kaubale...
Bussi tegin endale hunniku juustusaiu kaasa, et ma mitte mingi hinna eest tanklasse midagi ostma endale ei laheks, sest mida mul pole on raha.
Olgu, Internetis mind siis ilmselt monda aega ei nae, kui seal juhuslikult tasuta internetti pole- mida ma muidugi ei usu, see on ju siiski Austraalia!
Seega, Berri- better be good!

Alice Springs

Trip on labi. Kaisime Uluru juures ara, ilus oli. Toesti oli ilus. Ilusam, kui arvasin. Kondisime ka umber tema. Pilte seal teha vaga ei tohtinud, austusest aborigeenide kultuuri ja usu tottu... Kivi peale ronima me ka ei lainud. Selle sama austuse tottu. Kings Canjonisse laksime kah. Seal hakkas vihma sadama, esimest korda ule 8 kuu. Tegime vaikse peo ja jargmise paeva Sharroni ja Pauli tervislikku olukorda arvesse vottes, otsustasime jaada veel uheks ooks.
Nuud olen siin. Alice Springsis. Hakkan homme tood otsima. Loodan, et leian too.
Katkendid minu motetest ja jutust:

Triin/ Alice Springs says:
tammeke
Triin/ Alice Springs says:
ma tahan kooli
Tamm. says:
sul veab siis ju, homme hakkab kool pihta ju
Triin/ Alice Springs says:
:D
Triin/ Alice Springs says:
sa ei taha?
Triin/ Alice Springs says:
tahaks normaalset, igavat, argipaeva elu... vahelduseks
Triin/ Alice Springs says:
tahaks oma tuba ja riidekappi
Tamm. says:
tahaks tegelt kyll, aga ma ei tea mida 6ppida
Triin/ Alice Springs says:
see polegi oluline
Triin/ Alice Springs says:
ma arvan
Triin/ Alice Springs says:
noh, natuke ikka
Triin/ Alice Springs says:
aga...
Tamm. says:
sa tead mida sa 6ppida tahad w?
Triin/ Alice Springs says:
tahaks tavalist elu
Triin/ Alice Springs says:
ei tea
Vot sedasi on need lood nuud minuga!

Cairns

Oleme vahepeal siis Cairnsi joudnud. Palju on juhtunud. Suhted on imelikud... Cairns on paris tore!
Eile kaisin oomarketil, igasugust Austraaliasuveniiritrani muudi seal. Omamoodi... Parast seda kylastasime pubi, kus oli konnaralli. Panime panused oma konnadele. Sharroni konn sai eelvoorust edasi ja seetottu sai ta pileti krokodillifarmi ja uks Ameerika paar andis ka teise pileti meile, sinna samasse farmi. Tana hommikul arkasin kell 8 ules, et minna oma benjihyppele. Poolel teel torni ronides motlesin kyll, et ma ei suuda ju seda teha. (ma kardan pisut korgust). Tornis aare peal seistes ja alla vaadates oli jube. Aga ara tegin! Karjusin vist kyll koige rohkem, kuid ara tegin. Hirmus oli. Parast hypet oli tunne, et mina suudan ka krokodillidega voidelda kui vaja:D Siin ma olen. Siiani ei suuda uskuda, et sealt tornist pea ees alla tulin. 3 fotot ja dvd on ka toestuseks mu hyppest.
Hiljem laksime Kurandasse. Ka seal olid marketid. Paris kenad. Uks naine suutis mulle natuke ehteid pahe maarida (ma otsisin ka ehteid, et ta ei pidanud palju pingutama)...
Ja siis. Ma ostsin oma elu kalleima veini (30AUD), mida varsti telgi ees tarbima hakkan. Hind ilmselt pole koige hullem tegelikkuses, aga ma olen siiski backpacker, kes soob tavaliselt 4 korda nadalas nuudleid ja pakib juurikaid... Aga hea vein oli. Maitsesin enne.
Kurandas kaisime ka murgisteelukate loomaaias. Tarantlid, maod, sisalikud, skorpionid ja muud saarased olendid. Huuh. Mees, kes ekskursiooni seal tegi, vottis tarantli ja skorpioni enda katte. Suht jube. Aa. Kurandasse laksime algul uldse uhte koske vaatama. Selle vaatasime ka siis ara lopuks ikka. Ilus oli. Aga Austraalia korgeima kosega Wallman vmt (268m vms oli vist) vorrelda ikka ei saa.
Homme lahme krokodillifarmi kylastama (millest algues!s raakisin) ja parastlounal hakkame korbe poole soitma=)
See ya later mates!
P.S ma nuud ei tea jalle, millal mind Internetis naha on.

Esimene nadal

Olen nuudseks nadala jagu teel olnud! Kaisime Carnarvon Gorge's, mis oli uks suur-suur org. Meil oli vaike matk mooda oru pohja (kokku umbes 20km), nagin aborigeenide koopamaalinguid, eriskummalisi taimi, vaikest koske, linde, palju linde. Linnud paris meeldivad mulle.
Olen nadal aega telgis maganud, puusad on kovast pinnasest valusad, aga paar ood veel ja ma enam ei tunnegi valu:D
Hetkel olen Airlie beachil taas, Sharron ja Paul teevad Whitsundaysi saari hetkel, mul seal kaidud juba. Homme asume teele Cairnsi poole. Ehk naen krokodille!
Olen paris parajalt palju kanguruid nuud nainud ja metsemusid.
Parast Cairnsi ehk korbe ja kuulsa kivi juurde. Kui raha jatkub.
Uluru, siit ma tulen!

Kohalolekukontroll

Nii. 6. august lahkusid minu juurest Bundabergist mu kaks head sopra Sharron ja Paul. Nad kutsusid mind nendega aga otsustasin siia jaada. Arvasin, et pole just koige lihtsam paarikesega kaasa tiirelda, kuigi nad ehk vajasid mind... Sharron utles veel enne lahkumist, et kui peaksin oma otsust muuta tahtma siis nad soidavad Bundabergist reedel voi laupaeval uuesti labi... Sharron nimetas mind oma oeks, kaisime pidudel, politseijaoskonnas, grillimas... Me tootasime 3 kuud kulg-kulje korval, kirusime tookaaslasi ja bossi, ebakvaliteetseid tsukiinisid... Mu vahesed Austraalia normaalsed ohtusoogid on olnud koos Sharroni ja Pauliga. Paul oli see, kellele raakisin oma muredest ja nad molemad puudsid mind aidata. Sharroniga kaisime koogil ja kohvil ja raakisime maailma asjadest, maailma probleemidest, meie probleemidest, Sharroniga kaisime jooksmas. Me saime toesti sopradeks.
Eile hommikul arkasin ules, et toole minna, mil mu jargmine sober utles, et lahkub Bundabergist... Meenus Sharroni pakkumine. Saatsin talle sonumi kysimusega, kas see on endiselt jous. Pakkisin tsukiinisid ja motlesin, kas sai see otsus, lahkuda, nuud akki rutuga tehtud... Motlesin moned tunnid, kas toesti tahan lahkuda, sest veel on voimalus jaada. Tuli paus, laksin superviisori juurde ja utlesin, et see on mu viimane paev tool. Otsus tehtud.
Kummaline... Ma langetasin otsuse, mis vabastab mind Bundabergist, aga ma siiani ei tea, kuhu nuud jargmiseks minna. Lahkun pohja poole, kui kauaks, mida tegema... Kuhu tapselt? Ei kujuta ette kah.
Toolt lahkumine oli ulltavalt kurb. Superviisorile oma otsust utlema laksin olid pisarad silmis. Maccaga ajasime paris pikalt juttu, kysis kas tagasi tulen veel ja et peaksin ikka tulma, pisike naine Rita Filipiinidelt utles, et hakkab mind igatsema, andis nou, et kui Austraalia meeldib peaksin endale kohaliku poisi otsima, temaga abielluma ja siis saan tool kaia ja ulikooli minna ja uhesonaga koike head Austraalias teha, kaksikud Nicky ja Ash kallistasid ja soovisid koike head, Maureen ja Colleen soovisid koike head, mu superviisor, keda olen mitu korda kirunud ja kes mind nutma ajas, kallistas mind, blond Willy, kes alati meid naerma ajas oma naljaka naeruga naeris veel viimast korda, Insil vottis kontakandmed, sest ma olen veevalaja ja ta vist usub meil sarnaseid jooni olevat... ning ta tahab Eestisse tulla ja tal on seal veel uks sober, keda kohata tahab.
Anthony ei suuda siiani uskuda, et lopuks lahkungi, ma pole talle veel oma pannkookide tegemist opetanud, Kevin kallistas, patsutas olale ja utles, et see on hea mulle, et nende kahega lahkun, sest nad on head sobrad ja hoolitsevad mu eest ning siis ta kallistas mind veel, Kory kysis, kes tal aitab heegeldamist nuud lopetada, Su on kurb.
Ma poleks iial arvanud, et see lahkumine kurb saab olema. Puhapaeval ma nutan. Olen usna kindel selles.
Pean nuud vaikselt pakkima hakkama, palju riideid tulema ara visata, sest mu backpack lihtsal ei mahuta koike mu kraami, pesu tuleb ara pesta, pean uue koti ostma, pean sihtkoha valja motlema vist. Voib-olla ka mitte... See plaan tegi tanase ja homse paeva selgeks ning tuleviku vaga haguseks.
Kui palju on me elus hetkel olulisi inimesi, keda me enam kunagi ei kohta?
Polegi nii muretu ja roomus see backpackeri elu...
Ja tanan veelkord oma Eesti sopru!

Bundabergis, 8. august, viimaseid paevi.

Endiselt/ jalle Bundys

Siin. See ongi minu Austraalia. Asjad pole kyll just parimad hetkel, aga midagi hullu ka pole. Tavaline igav olemine. Tool kain endielt tsukiinisid pakkimas.
Talv on. Kylm on. Juba kolmandat paeva sajab vihma.